Rahvalik muusika

See artikkel vajab toimetamist. (August 2023) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel ootab keeletoimetamist. (August 2023) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Rahvalik muusika (saksa keeles Volkstümliche Musik), kõnekeeles irooniliselt ka süldimuusika ehk sült on muusikažanr, millesse kuulub kodustes tingimustes, seltskondlikel ja rahvalikel üritustel osalejate poolt lauldav või mängitav eri muusikastiilidest ja muusikažanritest pärinev muusika.

Rahvaliku muusika repertuaar võib pärineda

• rahvamuusikast, näiteks uuemast rahvalaulust;
• süvamuusikast, näiteks ooperist või operetist;
• levimuusikast, näiteks popmuusikast, filmimuusikast, estraadimuusikast, kantrimuusikast, diskomuusikast või soft rock'ist.

Eri aegadel ja kultuurides võib nende komponentide osakaal rahvalikus muusikas olla erinev. Näiteks alates XX sajandi teisest poolest on rahvalikus muusikas ülekaalu saavutanud levimuusika.

Rahvalikule muusikale on omane suulise traditsiooni, kirjaliku ja meediakultuuri lõimumine:

• suulises kultuuris tekkinud laulud ja pillimuusika leiavad tee trükistesse, helisalvestistesse ja massimeediasse ning jõuavad sealt tihti muudetud kujul tagasi rahva sekka
• algselt meediakanalite kaudu levinud autorilooming levib rahva seas ja omandab rahvamuusikale omaseid jooni, kandudes edasi suuliselt, alludes teatud muudatustele ning muutudes anonüümseks.

Rahvaliku muusika mõiste ei ole eri kultuurides samatähenduslik. Elavas traditsioonis on rahvamuusika, süvamuusika ja levimuusika üleminekud tihti hägusad. Näiteks mingi meloodia võib kuuluda üheaegselt nii rahvamuusikasse, süvamuusikasse, levimuusikasse kui ka rahvalikku muusikasse. Samas ei tee süva- või levimuusika teose lai levik sellest veel rahvamuusikat või rahvalikku muusikat.

Rahvalikus muusikas on muusikainstrumentidena varem kasutatud näiteks lõõtspilli, akordioni või kannelt. Tänapäeva rahvalikus muusikas kasutatakse tihti süntesaatorit. Rahvalikku muusikat esitavad tihti ühemeheorkestrid, kes laulavad mõne pilli saatel või esitavad instrumentaalmuusikat.

Rahvalik muusika on eesti tavapärane seltskonnamuusika, tihti laulud mõne pilli saatel või esitatud ka puht instrumentaalvariandina, enamasti akordionil mängituna. [...] Pillimees võtab laulu üles, tema asukoht on kolmemõõtmelises ruumis rahva keskel, mitte laval raami sees [...]." ^[1]

Eestis saavutasid XX sajandi teisel poolel laia leviku välismaiste laulude eestikeelsed tõlked. Seltskonnas neid kas lauldi või kuulati helikandjailt. Laulmise puhul olid oluliseks abiks laulikud, milliseid ilmus rohkesti, kuid nendes olnud laulude valik oli nõukogude ajal sageli tugeva ideoloogilise pitseriga.

Laialt kasutatud helikandjateks olid mitmekümne aasta vältel ülekaalukalt magnetofonilindid ja kassetid. Nendele salvestati kas raadiost, televiisorist, heliplaatidelt või teistelt saadud magnetlintidelt või kassettidelt.

Väike osa Eestis sel perioodil rahvalikuks saanud muusikast oli originaalne Eesti autorite loodud muusika. Tõlkelaulude ehk coverite arvuga võrreldes moodustasid need umbes kümnendiku. Populaarsuse poolest jäid nad tihti alla tõlkelauludele, mille originaalid olid enamasti ülipopulaarsed omal maal või laiemaltki ja peamiselt raadioringhäälingusaatjate kaudu mingil määral tuntud ka Eestis. Rahva seas suure populaarsuse saavutanud laulud olid seejuures Eestis regionaalselt küllatki erinevad, nagu oli ka nende rahvalikkuse tase.

Tekkis ka suur erinevus ealiste gruppide poolt rahvalikuks peetava muusika vahel. Vanemate eagruppide puhul jäi oluliseks opereti- ja filmimuusika. Nooremad eagrupid läksid kaasa popmuusika uuemate suundadega. Kuid biit-, soul- ja diskomuusika ajajärkudel taandus seltskondlik laulmine nooremate vanusegruppide hulgas peaaegu täielikult. Asemele tuli diskoteek.

Teatava rahvaliku muusika taastulekuna võib vaadelda taasiseseisvumise eelset aega, kui toimus isamaaliste laulude ühislaulmisi ja muid rahvalikke üritusi.

Rahvaliku muusika sündmusteks said sajandi viimasel kümnendil pigem kontserdid. Selle juures võis täheldada aga ka muusikahuviliste eristumist ehk rahva jaotumist lemmikmuusikastiilide järgi. Selles mindi kohati kuni teisi muusikasuundasid eelistavate inimeste suhtes avaldatava sallimatuseni välja. See oli toimunud olulisel määral ealisel põhjal juba alates 1960. aastatest (seotult sõjajärgse suurte põlvkondade taustaga).

Seoses salvestusega kassettide tööstuse ja hiljem CD-de tootmise tulekuga Eestisse tekkis rahvalikus muusikas ka tõeline süldimuusika buum. See haaras küll ainult teatavaid vanusegruppe ja ühiskonnakihte.

Küllalt oluline mõju oli ka eraraadioringhäälingu tulekul, mis veelgi süvendas rahva diferentseerumist teatud muusikasuundade vahel, mis võivad olla üksteisest vägagi kauged (nagu näiteks country ja heavy).

• Rüütel, Ingrid 2004. Pärimusmuusika tänapäeva ühiskonnas. Mõeldes muusikast: sissevaateid muusikateadusesse. Tallinn: Varrak, lk 220-243.

• Laulud.ee. Eestikeelsed laulusõnad. Seltskonnalaulud