Nostalgia

Nostalgia on tunne, mis väljendub mineviku positiivses (üle)hindamises vastukaaluks tunnetatud vajakajäämistele olevikumaailmas.^[1]

17. sajandi lõpul võttis Šveitsi päritolu arst Johannes Hofer kasutusele sõna "nostalgia", liites selleks kreekakeelsed sõnad nostos ('koju naasmine') ja algos ('valu või igatsus'), saades nii termini, millega ta tähistas patoloogiasarnast tunnet, mida tänapäeval mõistetakse kui koduigatsust.^[2] Nii kohtuvad nostalgia mõistes ühelt poolt võõrandumise ja kaotuse tunne, mis seostuvad teiselt poolt turvalisuse otsingutega minevikust. Lisaks on nostalgia suhteliselt lihtsale määratlusele vaatamata heterogeenne nähtus ning mitmeid tõlgendusvõimalusi pakkuv mõiste.^[1]

Ajalugu

Mõiste "nostalgia" kasutus meditsiini vallas levis 17. sajandil tarmukalt, kirjeldades vaesunud koduigatsuses vaevlevaid sõdureid.^[2] Kui Hofer seostas nostalgia patsiendi kujutlusvõimega, siis vähem kui sajandi pärast oldi veendunud, et tegemist on patsiendi mäluga. 19. sajandiks oli see seisukoht saanud valdavaks: nostalgiat käsitleti ühena kolmest mälu haigusest amneesia ja hüpermneesia kõrval. Nostalgia tähendus muutus 20. sajandi algul, kui nostalgiat ei peetud enam haiguseks, vaid tundeks, mis omakorda tõi kaasa sõna vabanemise senisest negatiivsest konnotatsioonist.^[3] Lisaks võeti 19. ja 20. sajandil sõna "nostalgia" kasutusele kriminoloogias, kus seda seostati mitmesuguste kuritegude motivatsiooniga. 1930. ja 1940. aastateks oli nostalgia mõiste kasutusel vaimsete haiguste ja häirete vallas. Nostalgia oli tuntud kui mentaalne seisund, mis kõige sagedamini levis üliõpilaste seas.^[2]

Nostalgia kultuuriuuringutes

Nostalgia laialt levinud „roosamannaline”, moodsas elustiilitööstuses kultiveeritud tähendus ning kultuuriuurijate seas kasutatav analüütiline nostalgiakontseptsioon osaliselt erinevad ja osaliselt kattuvad omavahel. Nostalgia võib seostub eelkõige ettekujutusega minevikuihalusest, mis tekitab tunde, et see “nostalgitseja” või selle tunde tundja tahab minevikku tagasi – nostalgia põhjustab ohutunnet selle leidjas-hindajas. Nostalgia mõiste abivalentsus võib tekitada olukorra, kus üks kultuuriuurija ei näe nostalgiat nähtuses, mida teine uurija on nostalgilisena tõlgendanud, ega tunne „oma” nostalgiamääratlust ära kolleegi definitsioonis.^[1]

21. sajandi algusest saadik on ilmunud mitmeid kirjandusteostel põhinevaid eriilmelisi nostalgiakäsitlusi, millest võib järeldada mälu ja mäletamise jätkuvat populaarsust humanitaarteadustes. Maurice Halbwachsi mõjukad mäluteemalised kirjutised on ilmselt olnud lähtekohaks sellisele populaarsusele, esmajoones tema käsitlus kollektiivsest mälust („La mémoire collective”, 1950). Lisaks sotsioloogidele ja kirjandusteadlastele on nostalgia pakkunud huvi ka kultuuriteoreetikutele, näiteks Linda Hutcheonile, Svetlana Boymile ja Fredric Jamesonile. Iga uurija eriilmeline distsiplinaarne taust tingib nii omase uurimisfookuse kui ka väljapakutud definitsiooni. Kui sotsioloogid käsitavad nostalgiat inimesekeskselt, defineerides seda aktiivse minevikuga tegelemise ja mineviku ning oleviku kõrvutamisena, siis kultuuriuurijat Fredric Jamesonit huvitab nostalgia kui esteetiline väljendusviis ning selle mõju mineviku mõistmisele ja tõlgendamisele. Jamesoni esile tõstetud nostalgia ja ajaloolise aja vaheliste suhete küsimust saab vaadelda ka sel juhul, kui nostalgiat ei seostata ühe kindla ajajärguga, vaid käsitletakse universaalse nähtusena, eitamata seejuures nostalgia avaldumisviiside kultuurilist loomust.^[3]

Moodne nostalgia

Moodsas ühiskonnas on mõiste "nostalgia" muutunud vanamoodsaks, seda tajutakse kui inimese võimetust olla kaasaegne. Kaasaegne inimene peaks olema avatud, liikuv, kohanemisvõimeline, ratsionaalne ning suruma alla tunded, impulsid ja instinktid. Isegi koduigatsust ja igatsust möödunu järele tuleks osata kontrolli all hoida. Kaasaegne elu on pidevas liikumises ning kodul kui kohal ei ole enam endist tähendust. Avatus kõigile suundadele ja variantidele võtab kodukohalt või kodumaalt järjest enam selle erilisust. Ent inimese vajadus säilitada kehas salvestunud mälestusi ning siduda end kaduva aja maagiliste märkide ja koodidega ei ole kaasaegses maailmas kadunud. Nostalgia on endiselt olemas, avaldudes kaasaegsele ühiskonnale omastes vormides, näiteks üleväsimuse ja läbipõlemisena, mis peegeldavad suutmatust sammu pidada aja ja muutustega helge tuleviku nimel.^[4]

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 ^1,2 Kõresaar, E (2008). "Nostalgia ja selle puudumine eestlaste mälukultuuris. Eluloouurija vaatepunkt" (PDF). Keel ja Kirjandus (10).
↑ ^2,0 ^2,1 ^2,2 Huell, Jade, Performing nostalgia: body, memory, and the aesthetics of past-home, vaadatud 6. detsembril 2023
↑ ^3,0 ^3,1 Hollo, Maarja (2009). "Mäletamine ja nostalgia Karl Ristikivi romaanis „Kõik, mis kunagi oli" ning Bernard Kangro Joonatani -romaanides. Remembering and Nostalgia in Karl Ristikivi`s novel „All that Once Was" and Bernard Kangro's Joonatan-novels". Methis. Studia humaniora Estonica. 3 (4). DOI:10.7592/methis.v3i4.507.
↑ Stroh, Lea (21.04.2011). "Linn ja linnakodanikud". Sirp. 2011.

[:0-1] 1,0 ^1,1 ^1,2 Kõresaar, E (2008). "Nostalgia ja selle puudumine eestlaste mälukultuuris. Eluloouurija vaatepunkt" (PDF). Keel ja Kirjandus (10).

[:1-2] 2,0 ^2,1 ^2,2 Huell, Jade, Performing nostalgia: body, memory, and the aesthetics of past-home, vaadatud 6. detsembril 2023

[:2-3] 3,0 ^3,1 Hollo, Maarja (2009). "Mäletamine ja nostalgia Karl Ristikivi romaanis „Kõik, mis kunagi oli" ning Bernard Kangro Joonatani -romaanides. Remembering and Nostalgia in Karl Ristikivi`s novel „All that Once Was" and Bernard Kangro's Joonatan-novels". Methis. Studia humaniora Estonica. 3 (4). DOI:10.7592/methis.v3i4.507.

[4] Stroh, Lea (21.04.2011). "Linn ja linnakodanikud". Sirp. 2011.

[1]