Newtoni teine seadus

Newtoni teine seadus ütleb, et kehale mõjuv jõud ${\displaystyle {\vec {F}}}$ võrdub keha massi ${\displaystyle m}$ ja selle jõu poolt kehale antud kiirenduse ${\displaystyle {\vec {a}}}$ korrutisega:

${\displaystyle {\vec {F}}=m{\vec {a}}}$.

Sageli kasutatakse seda seadust keha kiirenduse leidmiseks, kui on teada keha mass ja kehale mõjuv jõud (või mitme mõjuva jõu resultantjõud):

${\displaystyle {\vec {a}}={\frac {1}{m}}{\vec {F}}}$.

Klassikalise füüsika raamidesse jäädes tuleb täpsustada, et Newtoni teise seaduses massi rollis on keha inertne mass, mitte raske mass (viimane iseloomustab gravitatsioonilise vastastikmõju tugevust).

Seda seadust võib käsitleda kui jõu definitsiooni. Erinevate kehade inertsiaalseid masse saab võrrelda, kui mõõta nende kehade kiirendusi ühe ja sama reprodutseeritava jõu toimel.

Kuna ${\displaystyle {\vec {a}}={\frac {d{\vec {v}}}{dt}}}$ ja korrutis ${\displaystyle m{\vec {v}}}$ annab keha impulsi ${\displaystyle {\vec {p}}}$, siis Newtoni II seaduse võib kirja panna ka kujul

$${\displaystyle {\vec {F}}={\frac {d{\vec {p}}}{dt}}}$$.

Sellisel üldisemal kujul jääb see seadus kehtima ka erirelatiivsusteoorias.

Rahvusvahelises mõõtühikute süsteemis on jõuühikuks njuuton (N). 1 N on jõud, mis annab kehale massiga 1 kg kiirenduse 1 m/s².

• Newtoni seadused