Mihhail Aleksandrovitš

See artikkel vajab toimetamist. (Veebruar 2013) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Mihhail II (suurvürst Mihhail Aleksandrovitš, 22. november/5. detsember 1878 Tsarskoje Selo – 12. juuni 1918 Perm) oli Venemaa keiser 2./15. märtsist kuni 3./16. märtsini 1917.

Ta oli Aleksander III poeg ja Nikolai II noorem vend.

Pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni üritasid monarhistlikult meelestatud Riigiduuma saadikud Pavel Miljukov, Aleksandr Gutškov ning Vassili Šulgin päästa isevalitsust ning suundusid Pihkvasse, kus asus keiser Nikolai II, et veenda teda loobuma troonist oma poja Aleksei kasuks. Nikolai II vormistas troonist loobumise akti Pihkvas 2. märtsil kell kolm. Võim pidi minema 12-aastasele Alekseile. Ent seejärel vestles endine keiser oma ihuarsti Sergei Fjodoroviga, kelle hinnangul verehaigust põdev Aleksei Nikolajevitš ei olnud suuteline sellist võimuraskust tervislikel põhjustel kandma. Nikolai muutis seepeale oma otsust ning koostas uue võimust loobumise akti, mille kohaselt pidi valitsema hakkama tema vend Mihhail Aleksandrovitš Romanov keiser Mihhail II-na.

Suurvürst Mihhail oli kuni Nikolai poja Aleksei sündimiseni 1904. aastal olnud ametlikult Venemaa Keisririigi troonipärija. Ta oli Venemaa Keisririigi Riiginõukogu liige, sõjaväeliselt auastmelt kindralmajor. I maailmasõjas oli ta osalenud sõjategevuses ning juhendanud kaukaaslastest koosnevat nn "metsikut diviisi".

Keiser Mihhail II sõitis oma residentsist Gattšinast pealinna Petrogradi ning kohtus seal vürst Putjatini korteris Gutškovi, Miljukovi, Aleksandr Kerenski ja Mihhail Rodzjankoga. Olukorda analüüsides selgus, et Mihhaili troonile asumise poolt olid Miljukov ning Gutškov, vastu aga endine Riigiduuma esimees Rodzjanko ja Ajutuse Valitsuse kohtuminister Kerenski. Nähes, et tal puudub laiaulatuslik ning ühene poolehoid reaalselt võimu omavate poliitikute poolt, loobus suurvürst Mihhail 3. märtsil 1917. aastal troonist.

Raske koorem on Minu peale pandud Minu venna poolt, kes mulle kõige Venemaa Keisri aujärje ettenägemata sõja ja rahva rahutuste aastal kätte andis. Kõige rahva mõttega ühiselt vaimustatud, et kõige ülem meie kodumaa hea käekäik on, olen ma kindlasti otsustanud, ainult siis Kõigekõrgemat võimu oma kätte võtta, kui see on meie suure rahva tahtmine, kes üleüldise healetamisega oma asutavasse kogusse valitud esitajatega valitsuseviisi ja uued Vene riigi põhjusseadused kindlaks määrab. Sellepärast palun ma, Jumala õnnistust abiks kutsudes, et kõik Vene riigi kodanikud riigivolikogu algatusel asutatud ajutise valitsuse sõna kuulaks, kellel täieline võim käes on, seni kui kõige lähemal ajal üleüldise, otsekohese, ühetasase ja salajase healetamisega valitud asutav kogu otsusega rahva tahtmist riigi valitsuseviisi kohta avaldab.

Alguskirjale on alla kirjutanud.

Mihail.

Antud Petrogradis, 3. märtsil 1917. a.^[1]

12. juunil 1918 lasti ta Permis maha.

Suurvürst Mihhail oli seiklusi armastav ja pisut keigarlik.

1912. aastal oli ta välismaal salaja abiellunud Natalia Vulfertiga (27. juuni 1880 Moskva – 26. veebruar 1952 Pariis) - neiupõlvenimega Šeremetjevskaja, esimeses abielus Mamontova. Suurvürst Mihhaili abielu oli skandaalne, kuna keisri perekonna liige ei oleks tohtinud abielluda seisuselt madalama Vene riigi alamaga. Suurvürst oleks pidanud valima mõnesse Euroopa valitsejaperekonda kuuluva printsessi, mitte mingil juhul aga kaks korda abielus olnud naisterahva.

Madalamast seisusest isikuga abiellumise eest arestiti suurvürst Mihhaili isiklik vara ning keelati tal Venemaale naasmine.

Pärast Esimese maailmasõja algust need meetmed tema suhtes tühistati ning Mihhail sai loa kodumaale tulla. Tema naisele mõeldi välja perekonnanimi Brassova, mis tuletati Orjoli kubermangus asuva suurvürsti Brassovo mõisa nimest.

Neil oli üks poeg, krahv Georgi Brassov (24. juuli 1910 – 22. juuli 1931 Auxerre).

„Suurvürstist troonipärija Mihhail, keda mul ka õnnestus sel esimesel Peterburis veedetud pikemal ajavahemikul [1902] külastada, jutustas mulle manöövrite ajal saadud Eestimaa muljetest: Venemaa sisekubermangudega võrreldes olevat talle silma torganud siinne palju kõrgem kultuur. Eriti sügavat mõju olevat avaldanud sõbralik vastuvõtt mõisates, ainult ühel korral olevat keegi mõisaomanik temaga "hirmsasti riielnud". Üks tema teenistuskaaslastest pani metsas sipelgapesa põlema ning nad jälgisid õnnetute ja ärritatud sipelgate edasi-tagasi tormamist, kes esmajärjekorras püüdsid päästa oma vastseid. Siis ilmus kohale metsaomanik, Kaarli mõisnik Paul von Vietinghof, kes tegi neile halvas vene keeles, kuid äärmiselt energiliselt etteheiteid nende "rumala poisikesetembu" pärast.“

– ^[2]

.

• Keiserliku Kõrguse Suurvürsti Auujärjepärija siinolemise üle, Eesti Postimees ehk Näddalaleht ma- ja linnarahvale, nr. 28, 12. juuli 1901, lk. 1 (pdf)