Micrologus de disciplina artis musicae

"Micrologus de disciplina artis musicae" ('Väike õpetus muusikakunsti reeglitest'), ka "Micrologus", ka "Micrologus Guidonis de disciplina artis musicae" on benediktiini munga Guido Arezzost umbes 1025. aasta paiku kirjutatud muusikateoreetiline traktaat.

Traktaadis on täpsustatud Boethiuse kirjeldatud laadisüsteemi, millel põhinevad kirikulaadid, sõnastatud õpetus heksakordidest, kirjeldatud heksakordilist solmisatsioonisüsteemi ja teoretiseeritud mitmehäälse muusika üle. Muusika loomise kontekstis on tekstis esmakordselt kasutatud sõna componere.

Traktaat on pühendatud Arezzo piiskopile Theodaldile (Teodaldo).

"Micrologust" peetakse keskaja üks olulisemaks muusikateoreetiliseks tekstiks.

Noodijoonestiku toimimise põhimõtet ja solmisatsioonisilpe kirjeldab Guido oma järgnevates teostes, kuid sageli on keskaegsetes käsikirjakogumikes need kõik ühtede kaante vahele köidetud.

Teose sisu

Epistola Guidonis Monachi ac musici ad Teudaldum episcopum suum, De disciplina artis musicae. 'Munga ja muusiku Guido kiri oma piiskopile Theodaldile muusikakunsti reeglitest'.
Incipit prologus eiusdem in musicam. 'Algab sellesama proloog'
Incipunt capitula. 'Algavad peatükid'
Caput I. Quid faciat, qui se ad disciplinam Musicae parat? 'Mida peab see tegema, kes muusikakunsti reegleid õppida tahab?'
Caput II. Quae vel quales sint notae, vel quot? 'Mis või millised on noodid ja kui palju neid on?'
Caput III. De dispositione earum in monochordo. 'Eelnimetatute asetusest monokordil.'
Caput IV. Quibus sex modis sibi invicem voces iungantur? 'Millisel kuuel viisil helid end ühendada lasevad?'
Caput V. De diapason, et cur tantum septem sint notae? 'Oktavist, ja miks on kokku vaid seitse nooti?'
Caput VI. Item de divisionibus, et interpretatione earum. 'Samuti nende jagunemisest ja selle selgitusest.'
Caput VII. De affinitate vocum per quatuor modos. 'Helide sugulusest nelja laadi järgi.'
Caput VIII. De aliis affinitatibus, et b. et [sqb]. 'Helide teistest suhetest, ja b-st ja h-st.'
Caput IX. Item de similitudine vocum, quarum diapason sola perfecta est. 'Samuti helide sarnasusest, mille oktav on täiuslik.'
Caput X. Item de modis et falsi meli agnitione et correctione. 'Samuti laadidest ja vale heli äratundmisest ja parandamisest.'
Caput XI. Quae vox, et cur in cantu obtineat principatum? 'Milline heli ja miks saab laulus eelise?'
Caput XII. De divisione quatuor modorum in octo. 'Nelja laadi jagamisest kaheksaks.'
Caput XIII. De octo modorum agnitione, acumine et gravitate. 'Kaheksa laadi tunnustest ja ulatusest kõrgusse ja sügavusse.'
Caput XIV. Item de tropis et virtute Musicae. 'Samuti troopidest ja muusika voorusest.'
Caput XV. De commoda vel componenda modulatione. 'Viisi komponeerimisest.'
Caput XVI. De multiplici varietate sonorum et neumarum. 'Helide ja heligruppide (neumade) mitmesugusest varieerumisest.'
Caput XVII. Quod ad cantum redigitur omne, quod dicitur. 'Kuidas laulus saab kasutusele võtta kõik, millest kõneldud.'
Caput XVIII. De diaphonia, id est, organi praecepto. 'Diafooniast, see tähendab organumi reeglitest.'
Caput XIX. Dictae diaphoniae per exempla probatio. 'Eelnimetatud diafoonia lähem vaatlus näidete abil.'
Caput XX. Quomodo Musica ex malleorum sonitu sit inventu. 'Kuidas muusika olevat leitud vasarate kõlast.'

Välislingid