Meditsiinisemiootika
Meditsiinisemiootika on valdkond, mis tegeleb haigustega seotud märkide ja sümptomitega.
See on üks vanemaid semiootika harusid.
Näiteks üks meditsiinisemiootiline märkide jaotus: prognostilised, anamnestilised, diagnostilised ja patognomoonilised märgid (King 1982: 80–81).
Termini 'semiootika' (kujul semeiotics) esmakordne kasutus inglise keeles pärinebki arstilt, Henry Stubbe'ilt (aastast 1670), kes vastandas semiootika füüsikale ehk semiootilise arstiteaduse füüsikalisele (jaotus, mille John Locke oma 1690. aasta töös An Essay Concerning Human Understanding üldistas).
18. sajandil ja 19. sajandi esimesel poolel oli meditsiinisemiootika semiootika kõige arendatum osa. Ühtaegu oli patoloogiline semiootika (märgiõpetus) arstihariduse tähtis osa. Kirjutati: "Ilma semiootikata on haigusteõpetus arstile praktiliselt kasutu".[1]
Meditsiinisemiootika Tartu ülikoolis
[muuda | muuda lähteteksti]Tartu Ülikoolis oli 19. sajandil semiootika kateeder arstiteaduskonnas. Tartu Ülikooli patoloogia, semiootika, teraapia ja kliiniku õppetooli juhatas 1802–1817 Daniel Georg Balk. 1820. aastal asutatud füsioloogia, patoloogia ja semiootika kateedrit juhatasid Jean Jacques Friedrich Wilhelm Parrot (1821–1826), Johann Friedrich Erdmann (1827–1828), Martin Heinrich Rathke (1829–1835) ja Alfred Wilhelm Volkmann (1837–1842)[2][3]. 1826. aastal valiti sellele kohale ka Karl Ernst Baer, kes aga loobus[4].
Thure von Uexküll valiti 1994. aastal Tartu Ülikooli audoktoriks semiootika ja meditsiini alal.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Friedreich, Johannes Baptista 1825. Handbuch der pathologischen Zeichenlehre. Würzburg: Richter, lk. 20: "Ohne Semiotik würde die Krankheitslehre für den Arzt, hinsichtlich seines praktischen Wirkungskreises, gänzlich unbrauchbar bleiben".
- ↑ Siilivask, Karl (toim.) 1982. Tartu Ülikooli ajalugu 2. kd. Tallinn: Eesti Raamat, lk. 228, 229, 232, 236, 241.
- ↑ Toomsalu, Maie (koost.) 2002. Tartu Ülikooli Vana Anatoomikumi professorid. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk. 7, 8, 81, 85
- ↑ Toomsalu 2002: 114.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Baer, Eugen 1988. Medical Semiotics. Lanham: University Press of America. ISBN 0819167053.
- Baer, Eugen 1981. Medical semiotics: A new paradigm. Semiotica 37(1/2): 165–191.
- Dejerine, Jules 1914. Sémiologie des affections du système nerveux. Paris: Masson.
- Goli, Farzad (ed.) 2016. Biosemiotic Medicine: Healing in the World of Meaning. (Studies in Neuroscience, Consciousness and Spirituality 5.) Springer.
- Hucklenbroich, Peter 2003. Semiotische Aspekte der Medizin: Medizinsemiotik. In: Posner, R.; Robering, K.; Sebeok, T. A. (eds.), Semiotik, Semiotics. Berlin: Walter de Gruyter, 2698-2721.
- King, Lester S. 1982. Medical Thinking: A Historical Preface. Princeton: Princeton University Press. ISBN 0691082979.
- Sebeok, Thomas A. 1996. Galen in medical semiotics. Interdisciplinary Journal for Germanic Linguistics and Semiotic Analysis 1(1), 89–111.
- Sprengel, Kurt 1815. Handbuch der Semiotik. (Neue Auflage.) Wien: In Commission bey Alops Doll. [Esimene trükk 1801.]
- Staiano, Kathryn Vance 1986. Interpreting Signs of Illness: A Case Study in Medical Semiotics. Berlin: Mouton de Gruyter. ISBN 0899251552.
- Uexküll, Thure von 1982. Semiotics and medicine. Semiotica 38(3/4): 205–215.
- Uexküll, Thure von 1986. Medicine and semiotics. Semiotica 61(3/4): 201–217.