Mäestiku-männiürask

See artikkel vajab toimetamist. Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Mäestiku-männiürask (inglise keeles Mountain Pine beetle/Black Hills beetle, ladina keeles Denroctonus ponderosae) on Põhja-Ameerikas levinud (männi)metsade kahjur. Nad kuuluvad kärsaklaste perekonda.

Suuruselt on nad küllaltki väikesed, 4–6 mm suurused. Värvuselt on täiskasvanud isendid tumepruunid või mustad ja neil on sageli ka punakaspruunid laigud.

Mäestiku-männiürask
Taksonoomia
Hõimkond	Lülijalgsed
Klass	Mardikad
Sugukond	Männiüraskid

Mäestiku-männiüraskid elavad männimetsades. Tavaliselt mängivad need putukad metsa elus olulist rolli, rünnates vanu või nõrgenenud puid ning kiirendades noorema metsa arengut. Madalat temperatuuri peetakse mäestiku-männiüraskite suurimaks vaenlaseks, mis võib nende arvukust oluliselt vähendada. Vaenlaste hulka kuuluvad ka linnud, nagu näiteks rähnid.^[1]

Mäestiku-männiürask elab peamiselt surnud männipuude koore all. Nad võivad kahjustada ka elusaid puid eeskätt siis, kui nood on juba varem olnud kuiva ilma või haiguste mõju all. Tüüpiline kahjustus on koore all esinevad käigud, mis takistavad puu toitainete liikumist ja võivad põhjustada puu hukkumise. Putuka kahjulikku mõju on võimalik ennetada, kui järgida metsade nõuetekohast hooldamist, näiteks kahjustatud puude õigeaegne eemaldamine, korralik metsakoristus ja tõhus kahjuritõrje. Mäestiku-männiüraskid eritavad oma liigikaaslastele ligimeelitavat agregeerimisferomooni, mis kutsub esile massilise rünnaku ühele puule, kuhu tihti tungib kuni tuhatkond isendit. Teiseks viivad üraskid puitu puidusinetust põhjustavate seente eoseid, mis arenedes on suutelised läbistama rakuseinu, häirides nii puude transpiratsiooni ning takistades vaigu teket ja eritumist. ^[2]

Mäestiku-männiürask veedab suurema osa oma elutsüklist hariliku kalju männi koore all, kus tema elu läbib neli arenguetappi: muna, vastne, nukk ja valmik. Tavaliselt kulub mardikal selle arengu läbimiseks üks aasta. Mäestiku-männiüraskid toovad ilmale ühe põlvkonna aastas, kuid see võib varieeruda sõltuvalt temperatuurist ja kõrgusest. Näiteks soojemas kliimas võivad nad ilmale tuua kaks põlvkonda aastas, samas kui külmemates piirkondades võib üks põlvkond areneda vaid iga kahe aasta tagant.

Emane mardikas alustab lähenemist, kui leiab sobiva peremeespuu. Ta uuristab koore alla, sisekoorde või floeemi piirkonda. Seejärel hakkab ta rajama munakäiku, mis kulgeb risti puidu kiududega. Enne paaritumist puhastab ta käigu puidutolmust. Paaritumise järgselt suletakse sisenemisava puidutolmu abil ja emane mardikas hakkab munema, tavaliselt 60–80 muna ühe munakäigu kohta. Protsessikäigus aitab isas isend mõnda aega emast, surudes puidutolmu munakäigu alumisse otsa. Munad on väga väikesed, nende läbimõõt on alla 1 mm. Välimuselt on munad pärlvalged ja keskmistes tingimustes kulub neil koorumiseks umbkaudu kaks nädalat. Munadest kooruvad väiksed jalutud vastsed. Need on tavaliselt läbipaistvad, kahvatut värvi ja C-kujulised, väikeste pruunide peadega. Vastsete talvitumine toimub teises ja kolmandas arengustaadiumis; need on kõige külmakindlamad. Järgmisel kevadel lõpetavad vastsed toitmise ja ehitavad niinimetatud nukukambri, kus nad nukkuvad. Nukuks nimetatakse puhkeolekut, mille jooksul vastse siseelundid reorganiseeritakse ning neist areneb täiskasvanud mardikas. Nukustaadium kestab, sõltuvalt temperatuurist, kahest nädalast kuni kuuni. Lõpuks nukud läbivad moonde ning muutuvad täiskasvanud mardikateks.^[3]