Harilik luuderohi

See artikkel on liigist; taimeperekonna kohta Luuderohi (perekond)

Harilik luuderohi
Taksonoomia
Riik	Taimed Plantae
Hõimkond	Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Klass	Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts	Araalialaadsed Apiales
Sugukond	Araalialised Araliaceae
Perekond	Luuderohi Hedera
Liik	Harilik luuderohi
Binaarne nimetus
Hedera helix L.

Harilik luuderohi (Hedera helix) on araalialiste sugukonda kuuluv igihaljas ja köitjuurte abil roniv põõsas.

Hedera oli luuderohu nimetus Vana-Roomas. Harilik luuderohi on tuntud ka selliste rahvakeelsete nimetustega nagu aknavääne, efei, jooksvarohi, taevatäht.^[1]

Harilik luuderohi on levinud Kesk- ja Lõuna-Euroopas, Krimmis, Kaukaasias, Põhja-Aafrikas, Aasias. Eestis esineb Saaremaa ja Hiiumaa lääneosas varjulistes ja niisketes segametsades.^[1] Harilik luuderohi on Eestis arvatud II kaitsekategooriasse (2012. aasta seisuga).

Varred roomavad või ronivad puutüvedel lisajuurte abil. Lehed on nahkjad, igihaljad, vahelduvad, sõrmroodsed, 4–10 cm pikad, munajad või 3–5-hõlmalised lihtlehed, terveservalised, pealt tumerohelised, alt kollakasrohelised. Noored lehekesed on karvased. Õiteta vartel on lehed 3–5-hõlmalised, õitega vartel aga rombjad või ovaalsed, lõhestumata.^[2] Võrsed kannavad haardjuuri. Õied on kollakasrohelised, väikesed, asuvad kerajates sarikjates õisikutes. Viljad on herneterasuurused kerajad mustad marjataolised. Õitseb sügisel septembris ja oktoobris, vili valmib aprillis või mais. Eestis õitseb väga harva.^[3] Viljad on mürgised, nende söömine tekitab kõhuvalu ja oksendamist.^[4]

• 
  Luuderohu viljad
• 
  Luuderohu õisikud
• 
  Luuderohu lehed
• 
  Luuderohi pinnakattetaimena
• 
  Luuderohu vars
• 
  Luuderohu kultuursort 'Variegata'
• 
  Luuderohutihnik puuladvas

Arsti järelevalve all kasutatakse lehti köhaärrituse puhul ja röga tõttu ummistunud bronhide raviks, samuti kerge valuvaigistina. Rahvameditsiinis on luuderohi tuntud luuvalude leevendajana^[1]. Droogina kasutatakse kuivatatud lehti. Lõhn on nõrk, taimele iseloomulik, veidi kopitanud. Maitse limajas, pisut ärritav ja mõrkjas.^[4] Värsked lehed ja nende mahl võivad põhjustada allergilist vastust nahal, ärritust (allergilist kontaktdermatiiti).

Harilik luuderohi sisaldab 2,5–6% triterpenoidsed saponiine, millest peamine on hederageniini glükosiid hederakosiid C (kuni 5%). Lisaks, sisaldab hederageniini glükosiidi α-hederiin ning oleanoolhappe glükosiide hederakosiid B-d ja β-hederiini. Teistest ainetest on luuderohu lehtede koostises on flavonoidid, alkaloidid, polüatsetüleenid (falkarinoon, falkarinool), steroidid, orgaanilised happed, eeterlik õli, polüsahhariidid. Seemnetes aga on rasvõli.^[5]

Hederakosiid C on röga lahtistav ja väljutav. Läkaköha, spastilise bronhiidi ja hingamisteede kroonilise katarri korral avaldab spasmolüütilist mõju. Hederasaponiini C kasutatakse viiruste, seente, bakterite, soolenugiliste ja amööbide vastu. Polüatsetüüleenid falkarinoon ja falkarinool mõjuvad seenevastaselt, peale selle neil on ka bakterivastane, valu vaigistav ja nõrgalt rahustav toime.^[4]

Luuderohtu kasvatatakse ka dekoratiivtaimena aedades (ronitaimena müüridel ja majaseintel), kasvuhoonetes, eluruumides. Iluaedades on teda kasvatatud juba antiikajal. Luuderohi on Antiik-Kreekas seotud religioossete tavadega, sest see on pühendatud veinijumal Dionysosele. Lõunamaiste vanade kõrtside ustel võib sageli näha sisseraiutud luuderohu kujutist.^[6]

Tsitaadid Vikitsitaatides: Luuderohi

• Harilik luuderohi andmebaasis eElurikkus