Lohetapja

Lohetapja (ATU 300) on rahvusvaheliselt tuntud imemuinasjutu tüüp.

Sisukokkuvõte

Kuningas peab lohele või muule üleloomulikule olevusele oma tütre söögiks saatma, et lohe linna või riiki ei ründaks. Kuningas lubab võtta oma tütre päästja omale väimeheks. Tuleb keegi mees, tapab võluvahendi abiga lohe ja lõikab tal keele suust. Valekangelane läheb lohe peaga kuninga juurde ja nõuab kuningatütart omale abikaasaks. Tõde teadva kuningatütre abiga ja lohe keelt näidates seab õige lohetapja õigluse jalule.

"Lohetapja" esineb ka ristiusu pühaku püha Jüriga seotud legendina. Germaani lohetapja Siegfriedi (Sigurdi) lugu sarnaneb samuti seda tüüpi muinasjutuga.

Eesti pärimuses

Eesti pärimuses on jutu kangelane tihtipeale poiss, kes võib olla näiteks saunamehe poeg, soldat või kuningapoeg, saab imelise jõuga koerad. Ta lahkub kodust ja saabub linna, mis on üleni leinavärvides, või satub teel kokku musta tõllaga. Selgub, et igal aastal tuleb üleloomulikule koletisele või meremaole viia üks tütarlaps. Seekord on liisuga langenud selleks kuningatütar. Kangelane võitleb mere ääres üks või kolm korda mao (võib olla mitmepealine) või muu üleloomuliku olendiga, koerad aitavad teda. Pärast vastase võitmist saab kangelane kuningatütrelt tema sõrmuse (või pool sõrmust, teine pool jääb kuningatütrele) või siis lõikab maolt keeled suust. Seejärel lahkub kangelane ja lubab aasta või kolme aasta pärast tagasi tulla. Kuningatütre kutsar sunnib kuningatütart tunnistama, et kutsar võitis üleloomuliku vastase ja vabastas kuningatütre. Kui kutsarile lubatakse kuningatütar naiseks, palub kuningatütar pulmad lükata edasi aasta või kolme aasta võrra. Pulmadeks jõuab kohale tõeline kangelane. Mõnes variandis kangelast ei usuta ning ta vangistatakse, mille järel koerad ta vabastavad. Kangelane tõestab, et ta võitis üleloomuliku vastase maokeelte, (pooliku) sõrmuse või kuningatütre taskurätiku abil, millega kangelase haav seoti. Kuningatütrega abiellub kangelane, kutsar hukatakse karistuseks.^[1]

Kirjanduslikud töötlused

Sellel muinasjututüübil põhineb muu hulgas Friedrich Reinhold Kreutzwaldi kirjutatud muinasjutt "Põhja konn". Teine tüübiga seotud Kreutzwaldi "Eesti rahva ennemuistsete lugude" muinasjutt on "Õnne rublatükk"^[2], mis on mõjutanud paljusid variante, mida võib leida üleskirjutustena Eesti Rahvaluule Arhiivi kogudest.^[1]

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 Eesti muinasjutud. I:1. Imemuinasjutud. Koostanud ja toimetanud Risto Järv, Mairi Kaasik, Kärri Toomeos-Orglaan. Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, Tartu 2009, lk 521.
↑ Friedrich Reinhold Kreutzwald. Õnne rublatükk. Ilmunud raamatus: Friedrich Reinhold Kreutzwald. Eesti rahva ennemuistsed jutud. Tallinn, Eesti Raamat 1978, lk 254–263.

Välislingid

"Lohetapja" näitetekst Eesti Rahvaluule Arhiivist. H III 9, 272/80 (2) < Torma Avinurme – J. Rosenthal (1889). Eesti Kirjandusmuuseumi koduleht.
Risto Järv. Vale-Jüri kiusatus: Valekangelasest "Lohetapja" (AT 300) põhjal. Kogumikus: Lohetapja. Toimetajad Mall Hiiemäe, Janika Oras, Kadri Tamm. Tartu, Eesti Kirjandusmuuseum 1998. (Pro Folkloristica VI.)
"Lohetapja" kirjeldus Antti Aarne tüübiloendis.
Jacob ja Wilhelm Grimmi muinasjutt "Die zwölf Brüder" ("Kaksteist venda"), mis sisaldab episoodina ATU 300 tüüpi.

[Lohetapja-1] 1,0 ^1,1 Eesti muinasjutud. I:1. Imemuinasjutud. Koostanud ja toimetanud Risto Järv, Mairi Kaasik, Kärri Toomeos-Orglaan. Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, Tartu 2009, lk 521.

[2] Friedrich Reinhold Kreutzwald. Õnne rublatükk. Ilmunud raamatus: Friedrich Reinhold Kreutzwald. Eesti rahva ennemuistsed jutud. Tallinn, Eesti Raamat 1978, lk 254–263.

[1]