Libekala

See artikkel räägib Põhjamaade jõuluroast; libekala all võidakse mõelda ka lutsu

Libekala (rootsi keeles lutfisk, norra keeles lutefisk, soome keeles lipeäkala) on klassikaline roog suuremal osal Skandinaaviast. Traditsiooniliselt süüakse teda jõulude ajal. Rootsis ja Soomes on 99% söödavast libekalast kuivatatud molva ja Norras peamiselt kuivatatud tursk.

Libekala tehnoloogia leiutamine ulatub viikingite aega.

Legend. Ükskord olnud kuivatatud kalalastiga viikingite laev pikal teekonnal, kui sellesse laeva lõi sisse välk. Laev põles maani maha. Kuid laevalast jäi alles: kuivatatud kala oli pikka aega söestunud puude ja tuha vahel. Seda kastsid vihmad, mis põhjustasid kalade ümber leeliselise keskkonna. Mingi aja möödudes otsustati seda kala maitsta, pestes eelnevalt maha kala ümber oleva leelise. Kala oli täiesti söömiskõlbulik ja nii see tava tekkiski. Esimese usaldusväärse märkme libekala kohta on kirja pannud Rootsi õpetlane ja diplomaat, peapiiskop Olaf Magnus 1555. aastal.^[1]

Tänapäevalgi valmistatakse libekala toiduks vanade meetoditega. Kuivatatud kala (kilttursk, molva) leotatakse 3–7 päeva leeliselises lahuses, mille jooksul liha pehmeneb. Pehmenenud libekala pestakse jooksva külma vee all hoolikalt ja seejärel pakitakse. Pakitud libekala säilimisaeg on 2-3 kuud. Roa valmistamisel küpsetatakse libekala ahjus 200 °C juures või keedetakse. Ka portugallaste ajalooline toit bacalhau meenutab suurelt jaolt skandinaavia libekala.

Keskajal oli libekala vaatamata oma lihtsusele au sees ja hinnatud ka kuningate laual. Seda hinnati kõrgelt, kuna kuivatatud kala säilis kaua ja see oli kirikliku paastu ajal oluline valguallikas. Libekala serveeriti soolase võiga ülevalatult. Traditsiooniliselt serveeritakse libekala kõrvale tugevalt jahutatud õlut ning Norras ka akvaviiti.

Ameeriklane Jeffrey Steingarten, raamatu "Inimene, kes sõi kõike" autor, kirjeldab libekala nii: "Libekala – see ei ole toit, vaid massihävitusrelv. See on näide toidust, mille maitse ei sarnane mitte millegagi, aga sealjuures põhjustab nii tugevaid emotsioone, mis sõna tõsises mõttes saadavad inimese nokauti."