Mine sisu juurde

Leo Normet

Allikas: Vikipeedia

Leo Normet (1936. aastani Leopold-Bruno Norberg; 17. september 1922 Pärnu – 27. detsember 1995 Tallinn) oli eesti helilooja, muusikateadlane ja õppejõud.

Elukäik

[muuda | muuda lähteteksti]

Leo Normet õppis Pärnu Ühisgümnaasiumis ning seejärel Tartu Muusikakoolis klaveri eriala.[1]

Sõja-aastatel tegutses pianistina Eesti NSV Riiklikes Kunstiansamblites Jaroslavlis, kus alustas Eugen Kapi juhendamisel kompositsiooniõpinguid. Lõpetas 1950. aastal Tallinna Konservatooriumi kompositsiooniklassi. Tema õpetaja oli Heino Eller.[1] Õpetas aastatel 1948–1957 Tallinna Muusikakoolis ja 1954. aastast Tallinna Konservatooriumis. Sai 1970. aastal dotsendiks ja 1991. aastal professoriks.[2]

Heliloojana on Leo Normet komponeerinud oopereid ja operette, laulumänge, instrumentaalmuusikat, soolo- ja koorilaule. Muusikateadlasena oli Leo Normet tuntud eeskätt Sibeliuse uurijana. Oma väitekirja "Sibeliuse sümfooniad"[3] kaitses ta Moskva Konservatooriumi juures 1969. aastal. Jean Sibeliuse kõrval uuris ta eesti ja 20. sajandi heliloojate loomingut, samuti huvitus orientaalsest muusikast. Normet pidas loenguid nii kodu- kui ka välismaal, sh Helsingis, Viinis, Torontos, Sorbonne’i ülikoolis Pariisis ja Baltimaades. Ta esines rahvusvahelistel konverentsidel ja tegi kaastööd teatmeteostele "ENE", "Die Musik in Geschichte und Gegenwart" ja "История музыки народов СССР" ning oli muusikasaadete autor Eesti Raadios (sarjad: "Kauged rahvad muusikas", "Maailma rahvad muusikas") ja Eesti Televisioonis. Muuhulgas mängis ta Eesti Telefilmi kultusfilmiks saanud komöödias "Mehed ei nuta" (1968).[4]

Leo Normet oli Eesti Muusikanõukogu asutajaid (1992) ja esimene president, Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi (1983) ning Pariisi Ülikooli Esteetika ja Kunstiteaduse Instituudi juures tegutseva LERSEM-i auliige (1994).

Isiklikku

[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 1945–1960 oli Leo Normet abielus kirjaniku ja tõlkija Dagmar Normetiga. Neil sündisid poeg Ingo Normet (1946) ja tütar Haldi Normet (1953).

Teisest abielust Marika Ojaga sündis tütar Evelin Normet (1962–2008).

1976. aastal tutvus Leo Normet Sirje Vihmaga, kellega ta aasta hiljem abiellus.[5].

Muusikateosed

[muuda | muuda lähteteksti]

Operetid

[muuda | muuda lähteteksti]

Ooperid

[muuda | muuda lähteteksti]
  • "Valgus Koordis" (1955)
  • "Pirnipuu" (1973)

Vokaaltsüklid

[muuda | muuda lähteteksti]

Klaverile

[muuda | muuda lähteteksti]
  • "Prelüüd ja fuuga" (1947)
  • "12 kaheteisttoonilist pala" (1970)

Koorile a cappella

[muuda | muuda lähteteksti]

Kujundusmuusika

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Muusika Hans Christian Anderseni muinasjutule "N��kineid" (1982; ENSV Riiklik Nukuteater, lavastaja Ingo Normet)
  • Muusika Leida Tigase laulumängule "Tulge meie ringi" (1965)
  • Muusika kuuldemängule "Minu elu muinasjutt: Põhjamaine laul" (1975; Eesti Raadio)[7]

Muusikateoreetilised teosed

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Leo Normet. Operett mujal ja meil. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1963.
  • Leo Normet. Indiat leidmas. Tallinn: Eesti Raamat, 1977.
  • Leo Normet. Värvimängud, rütmirõõmud. Selle sajandi loomesuundi. Tallinn: Eesti Raamat, 1990.
  • Leo Normet. Uusi ja vanha Sibeliuksen ensimäisessä ja toisessa sinfoniassa. – Suomen musiikin vuosikirja 1964–1965. Helsinki, 1965.
  • Leo Normet. "Vielä Sibeliuksen neljännestä." – Suomen musiikin vuosikirja 1968–1969. Helsinki: Otava, 1969.
  • Leo Normet. "The mythical in non-programmatic music." – Musical signification: essays in the semiotic theory and analysis of music. Edited by Eero Tarasti. Berlin; New York: Mouton de Gruyter, 1995, pp. 559–565.
  • Leo Normet. "The Sibelian Driving Force of Development as Expressed in his Symphonies." – Proceedings from The First International Jean Sibelius Conference, Helsinki, August 1990. Eero Tarasti (Ed.). Helsinki: Sibelius Academy, 1995, pp. 145–49.
  • Leo Normet. "On Universals and their Subdivisions." – Les universaux en musique. Actes du quatrième congrès international sur la signification musicale tenu à Paris, en Sorbonne du 9 au 13 octobre 1994. Costin Marieanu et Xavier Hascher (Eds.). Paris: Publications de la Sorbonne, 1999, pp. 191–195.
  • Leo Normet. "Jugendstil aus semiotischen Gesichtspunkt." – Dvidešimtojo amžiaus muzika muzikologijos akiratyje : 29-os ir 32-os Baltijos muzikologų konferencijų pranešimų rinkinys, 1995, spalio 19–21, 1998, lapkričio 5–7, Vilnius = Music of the twentieth century within the horizons of musicology : selected papers of the 29th and 32nd conferences of Baltic musicologists, October 19–21, 1995, November 5–7,1998, Vilnius. Vilnius, 2001. S. 63–70.
  • Leo Normet. "Heino Eller oma ajas." – Teater. Muusika. Kino nr 12, 2000, lk 49–53.
  • Leo Normet. "Mart Saar omas ajas." – Teater. Muusika. Kino nr 8/9, 2002, lk 44–49.
  • Leo Normet. Sibeliuse kaudu maailma. Koostanud Sirje Vihma-Normet, Eero Tarasti järelsõna. Tartu: Ilmamaa, 2004. ISBN 9985771125
  • Лео Нормет. Симфонии Сибелиуса. Toimetanud Mart Humal, järelsõna Jaan Ross. Tallinn: Aleksandra, 2011. ISBN 9789949913008
  • Erik Tawastjerna, Eero Tarasti, Leo Normet. Keskustelu Sibeliuksesta – vuodelta 1987. [1] (Erik Tawastjerna, Eero Tarasti ja Leo Normeti videovestlus aastast 1987)

Tunnustus

[muuda | muuda lähteteksti]

Mälestuse jäädvustamine

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Aastatel 1984–1995 elas Normet Viljandis, kus tema toonase maja seinale paigaldati 2004. aastal mälestustahvel.

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 Eesti Muusika Infokeskus: Leo Normet
  2. ↑ Eesti Teaduse Biograafiline Leksikon, 3. köide.
  3. ↑ Ilmunud trükis: Лео Нормет. Симфонии Сибелиуса. Toimetanud Mart Humal, järelsõna Jaan Ross. Tallinn: Aleksandra, 2011. ISBN 9789949913008
  4. ↑ Leo Normet andmebaasis IMDb
  5. ↑ Sirje Vihma-Normet. Kahekõne Leo Normeti päevaraamatuga. Mälestused. Kirjad. Väljavõtted päevikust.[alaline kõdulink] Tallinn: Varrak, 2009. Lk 91.
  6. ↑ Teatris Estonia jõuti lavastaja Agu Lüüdiku käe all 1948. aastal küll peaproovideni, kuid mitte esietenduseni. Operett keelati ära põhjendusel, et see sisaldab liiga palju nõukogude moraalikoodeksiga kokkusobimatut vaba armastust ja liigset Lääne ees lömitamist. "Hermese kannul" sai eeskujuks Tallinnfilmi kultusfilmile "Vallatud kurvid". Rahva hulgas populaarseks saanud laul "Puhkuse veedame kõik Viljandis" (Leo Normeti sõnad ja viis) oli opereti hittlaule. Ivo Eensalu stalinistlikus retrostiilis lavastuse vabaõhu-esietendus toimus 2004. aasta juulis Pirita velotrekil. (Vt Aigi Viira. Motomuusikal "Hermese kannul" Õhtuleht, 21. mai 2004; Sirje Vihma-Normet. Operett, mis Viljandisse ei jõudnudki.[alaline kõdulink] Sakala, 25. august 2004.)
  7. ↑ Eesti Muusika Infokeskus: Leo Normet

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Leo Normet. "Vastab Leo Normet". Üles kirjutanud Raili Sule, Anneli Remme, Ilvi Rauna, Marge Lille. – Teater. Muusika. Kino, nr 1, 1995, lk 3–15.
  • Anneli Remme. "Normetite ööülikool": [akadeemilistest salongiõhtutest L. Normeti kodus]. – Teater. Muusika. Kino, nr 8-9, 1997, lk 66–70.
  • Anneli Remme. "Roheline tekib sinisest ja kollasest: Viis aastat professor Leo Normeti surmast." – Teater. Muusika. Kino, nr 12, 2000, lk 47–48. [2]
  • Eero Tarasti. "Leo Normet – eesti juugend." – Leo Normet. Sibeliuse kaudu maailma. Koostanud Sirje Vihma-Normet. Tartu: Ilmamaa, 2004.
  • Maris Männik-Kirme. "Leo Normet oma aja peeglis." Arvustus – AKADEEMIA nr 5, 2005.
  • Avo Sõmer. "Muusika tõlgendamise avatusest." – Teater.Muusika.Kino nr 3, 2005, lk 69–76.
  • Sirje Vihma-Normet. Kahekõne Leo Normeti päevaraamatuga. Mälestused. Kirjad. Väljavõtted päevikust. Tallinn: Varrak, 2009. ISBN 9789985319772

Raadiosaated

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Leo_Normet&oldid=6568055"