Kuulmine

Kuulmine ehk kuulmismeel (inglise hearing, audition) on elusolendite võime eristada nendeni jõudvaid helilaineid nende omaduste, nagu amplituudi (tugevuse) ja sageduse (helikõrguse) järgi mingi spetsiaalse (kuulmis)elundi (tavaliselt kõrva) abil^[1]. Kuulmismeel võimaldab tunnetada heliallika iseloomu, määrata selle asukohta ja liikumist ruumis.

Imetajatel detekteeritakse helilaineid kõrvas, kus siseneva heli toimel tekkiv kõrvateo mehaaniline vibratsioon muundatakse sisekõrvas kõrvateo juurest lähtuvate paljude kuuldenärvide närviimpulssideks. Kuna kuulmine eeldab mehaaniliste stiimulite (molekulide vibratsioon) detekteerimist, siis sarnaselt kompimismeelega liigitatakse kuulmismeel mehhanosensatsiooni alla (inglise mechanosensation).

Inimese kõrvaga kuuldav madalaim helisagedus on 16–20 Hz ning ülemine kuulmispiir ulatub lastel üle 20 000 Hz-i, kuid siis langeb eaga ja püsib pikka aega 16 000 Hz läheduses. Vanemas eas hakkab see jälle langema ja võib kõrges vanaduses alaneda isegi kuni 5000 Hz-ni. Tegemist pole siiski mitte selge ülemise sageduspiiri nihkumisega sageduses allapoole, vaid pigem esimest või teist järku inertse ahela sarnase kuulmise tundlikkuse sageduskarakteristiku muutumisega (murdesagedus(t)e nihkumisega sagedusalas allapoole), seda eriti just kuuldelävele lähedaste (madalate) helitugevuste juures. Tugevate helide puhul pole ealised muutused nii suured.

Suurim kuulmisteravus on inimestel vahemikus 1000–5000 Hz, mis kattub suurel määral kõnehääles domineerivate helisageduste vahemikuga (~300–3500 Hz). Ka loomadel ühtib kuulmiselundi suurim tundlikkus liigiomaste häälitsuste omaga^[1].

Kuulmisomadusi on võimalik täpsemalt määrata audiomeetria abil.

Tsitaadid Vikitsitaatides: Kuulmine

• Kuuldelävi
• Audioloogia