Kristjan Pett

Kristjan Pett (8. juuli 1915 Morjeni talu, Uderna vald, Tartumaa – 25. august 2016^[1]^[2]) oli eesti sõjaväelane (leitnant), viimane Eestis elanud enne Teist maailmasõda Sõjakooli lõpetanud kaitseväe ohvitser.

Elulugu

Kristjan Pett õppis Hugo Treffneri Gümnaasiumis^[3]. Pärast ajateenistust asus ta õppima Sõjakooli aspirantide kooli ning pärast kaheaastast praktikat läbis Sõjakooli katsed. Sõjakooli lõpetas 1939. aastal, järgmisel aastal anti talle nooremleitnandi auaste^[1].

Leitnant Kristjan Pett teenis Eesti ratsaväerügemendis, mis 1941. aastal Nõukogude Liidu okupatsioonivõimude käsul likvideeriti. 1941. aasta juulis põgenes Punaarmee 182. Eesti Laskurdiviisi 232. laskurpolgu rühmaülemana sõdinud leitnant Pett rindelt, sattudes seejärel Saksamaale Königsbergi vangilaagrisse.

1944. aasta kevadsuvel tegeles 1. Eesti Julgeolekupolitsei ja SD pataljoni Kiviõli Kristjan Petti kompanii Alutaguse piirkonnas veebruaris üle Peipsi jää tulnud Esimese Eesti Partisanide Brigaadi üksustega, kes olid välja jõudnud juba Tudu, Virunurme ja Mäetaguse jooneni. Esmalt tõkestati koos 2. Piirikaitserügemendi üksustega nende sissetungi sisemaale. Märtsikuu teisel nädalal sunniti partisaniüksused taanduma ja paarinädalase jälituslahinguga hävitati peaüksus täielikult. Ainult väikesel osal õnnestus pääseda läbi metsade Peipsi äärde ja üle jää tagasi. Seejärel likvideeriti hajutatud partisanigrupid Sirtsu soo ümbruse metsades, Murakasoos ja selle lõunatipus asuval Mõurassaarel^[4].

1944. aastal sai Saksa armee 1. Eesti Julgeolekupolitsei ja SD pataljoni koosseisus Lõuna-Eesti rindel sõdinud leitnant Pett haavata ning üksuse taganedes viidi ta laevaga Saksamaale Danzigisse (nüüd Gdansk). Seejärel suunati leitnant Petti pataljon Ida-Preisimaale Tilsiti linna (nüüd Sovetsk Kaliningradi oblastis) kaitsele, kus ta sattus taas vangistusse.

Vabanes vangistusest 1954. aastal. Pärast vabanemist sidus ta elu muusikaga, alustades õpinguid Tallinna Muusikakoolis. Edasi viis orkestrijuhi amet ta Kiviõlisse, kus ta tutvus oma tulevase abikaasa Innaga^[1].

Isiklikku

Tema õde oli Helmi Mäelo. Pett on maetud Metsakalmistule^[1].

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 "Kaitsevägi mälestab leitnant Kristjan Petti". Originaali arhiivikoopia seisuga 29. märts 2017.
↑ Sissekanne kalmistute registris
↑ Kati Lumiste (aprill 2009). "Erilise väega Eesti Naine". Eesti Naine. Originaali arhiivikoopia seisuga 29. märts 2017.
↑ Uno Masing. "Eesti SD Pataljoni sõduri Uno Masingu mälestused: MÄLESTUSKILDE II MAAILMASÕJAST".

Välislingid

Ohvitseride andmekogu
"Mees, kes on vabariigist vanem: Eestimaa ratsarügemendi viimane ohvitser Kristjan Pett". Eesti Päevaleht. 2013.
Mehi Eesti Vabariigi Sõjakoolist: Kristjan Pett., Kirjutamata memuaare, 6. aprill 1994

[:0-1] 1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 "Kaitsevägi mälestab leitnant Kristjan Petti". Originaali arhiivikoopia seisuga 29. märts 2017.

[2] Sissekanne kalmistute registris

[3] Kati Lumiste (aprill 2009). "Erilise väega Eesti Naine". Eesti Naine. Originaali arhiivikoopia seisuga 29. märts 2017.

[4] Uno Masing. "Eesti SD Pataljoni sõduri Uno Masingu mälestused: MÄLESTUSKILDE II MAAILMASÕJAST".

[1]