Klaipėda

Klaipėda
[ kl'aipeda ]
leedu Klaipėda žemaidi Klaipiėda saksa Memel
Klaipėda raekoda
Klaipėda lipp Klaipėda vapp
Pindala: 98,0 km²
Elanikke: 158 420 (1.01.2023)[1]
Koordinaadid: 55° 43′ N, 21° 8′ E

Klaipėda (leedu^ⓘ) (saksa keeles Memel) on Leedu suuruselt kolmas linn, mis moodustab iseseisva omavalitsusüksuse. Baltikumis on Klaipėda suuruselt viies linn.

Klaipėda asub Läänemere kaldal paigas, kus Dangė jõgi merre voolab. Suurem osa linnast paikneb Kura lahe kirdekaldal, ent Kopgalise ja Smiltynė linnaosad asuvad Kura säärel.

Klaipėdas on tähtis kaubasadam ja Leedu ainuke välismaaga ühendust pidav reisisadam. Parvlaevaühendus on Saksamaa, Rootsi ja Taaniga.

Linna kõrgeim hoone on 34-korruseline 112 m kõrgune korterelamu Pilsotas.

Elanike arv:

• 089 500 (1959)
• 140 342 (1970)
• 176 648 (1979)
• 202 929 (1989)
• 192 954 (2001)
• 187 442 (2005)
• 185 900 (2007)
• 183 400 (2009)

2001. aasta rahvaloenduse andmetel oli Klaipeda elanikest leedulasi 71,3%, venelasi 21,3%, ukrainlasi 2,4%, valgevenelasi 1,9%, poolakaid 0,4% ja muudest rahvustest inimesi 1,2%.

2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli Klaipėda elanikest leedulasi 73,9%, venelasi 19,6%, ukrainlasi 1,9%, valgevenelasi 1,7%, poolakaid 0,3% ja muudest rahvustest inimesi 2,6%.^[2]

Balti hõimud elasid Klaipeda piirkonnas juba 7. sajandil.

Pärast seda, kui Leedu suurvürst Mindaugas oli 1250 või 1251 lasknud end ristida, hõivas Saksa ordu Sambija poolsaare Klaipeda vastas ja rajas Klaipėda kohale kindluse, mida hakati nimetama Memeliks ja Memelburgiks. Memelburgi kindluse asutamisdokumentidele kirjutasid alla Saksa ordu kõrgmeister Eberhard ja Kuramaa piiskop Heinrich von Lützelburg 29. juulil ja 1. augustil 1252. Kindlus valmis järgmisel aastal ja see mehitati ordurüütlitega.

Ordurüütlite Memeli ordulinnuse kohal asus varem kuralaste puidust Klaipėda linnus, mis oli Pilsatsi maakonna keskuseks. Pärast ala vallutamist 1252. aastal anti komtuurkond Liivi ordu valitsemise alla. Liivimaa ordu kätte jäi ala kuni 1470. aastateni, mil see läks Preisi orduharu võimu alla. Lisaks Liivimaa-valdustele allusid Liivimaa ordule ka neli komtuurkonda (Årsta, Bremeni, Krankowi ja Memeli) sellest väljaspool.

Väga kiiresti, juba 1254 või 1258 sai Memel Lübecki linnaõiguse. Linn asustati Holsteinist, Lübeckist ja Dortmundist pärit asunikega, nii et sel ajal tunti linna ühtlasi Neu-Dortmundi (Uus-Dortmundi) nime all. Memel sai Kuramaa piiskopkonna tähtsaimaks linnaks, kus oli katedraal ja vähemalt kaks piirkondlikku kirikut.

Ordumeister Conrad von Thierberg kasutas kindlust edasiste sõjakäikude lähtekohana Žemaitijas ja piki Neemeni jõge. Sambid piirasid Memelit 1255, aga ei suutnud seda vallutada ja 1259 alistusid ristisõdijaile.

1323. aasta kevadel ja suvel tuli Leedu suurvürst Gediminas suure sõjaväega Memeli alla, piiras seda, vallutas ta ja laastas Sambijat, sundides ordut oktoobris rahu otsima. Leedulased rüüstasid linna ja kindlust veel 1379. ja 1389. aastal.

1422 sõlmiti Melno rahu, millega pandi paika Leedu ja Saksa ordu piir. See piir püsis 501 aastat. Taastatud linn sai 1475 Kulmi linnaõiguse. Memel sai jõukaks tänu asukohale suure jõe suudmes. Leedul merepiir peaaegu puudus ja suur osa tema väliskaubandusest, sealhulgas nisu eksport, käis läbi Memeli.

Pärast Preisimaa hertsogkonna loomist Poola vasallina võttis selle valitseja Albrecht von Hohenzollern vastu luterluse, kuigi Memeli kuberner ja sõjaväeüksuse juht Erich von Brunswick-Wolfenbüttel oli sellele vastu.

1618. aastat, kui Preisimaa hertsogiteks said Brandenburgi kuurvürstid, olid Brandenburgi mark ja Preisi hertsogiriik järgnevalt personaalunioonis Brandenburg-Preisimaa‎na.

Kolmekümneaastase sõja ajal 1625–1629 oli linn mitut puhku Rootsi okupatsiooni all. Rootsi-Poola sõja (1626–1629) lõpetanud Altmargi vaherahuga sai Rootsi riik õiguse maksustada Läänemerel veetavaid Poola kaupu (3,5% kauba väärtusest). Lisaks jäid Rootsi kontrolli alla mitmed Preisimaa linnad, muuhulgas Piława (Pillau), Elbląg (Elbing) ja Klaipeda (Memel). 1635. aasta Stuhmsdorfi rahuga loobus Kolmekümneaastases sõjas saadud kaotustest nõrgestatud Rootsi mõnest sadamalinnast ja 3,5% tollimaksust. 1656 sõlmiti Königsbergi rahu, millega sadam avati rootslastele ja Memel pidi sadama tulusid Rootsiga jagama, kuid 1660 sõlmitud Oliwa rahu kinnitas Memeli sõltumatust Poolast ja Rootsist. 1678 ründas väike Rootsi sõjavägi taas Memelit, kuid ei suutnud seda vallutada.

1701. aastal nimetas Brandenburgi markkrahv Friedrich III end Friedrich I nime all Preisimaa kuningaks, valitsedes personaaluniooniga nii Brandenburgi kui Preisimaad.

Seitsmeaastase sõja ajal vallutas Venemaa keisririik 1757 Memeli ning hoidis seda enda kontrolli all kuni sõja lõpuni 1762 nagu kogu Ida-Preisimaad. Pärast sõja lõppu anti linn Preisi kuningriigile tagasi, aga tema kindlustusi enam ei taastatud. Linn kasvas sellest hoolimata edasi. Alates 1773. aastast kuulus Memel Preisimaa provintside seas Ida-Preisi provintsi.

18. sajandi lõpupoole oli Memeli peamine väliskaubanduspartner Suurbritannia kuningriik. Inglased asutasid linnas esimesed saeveskid. 1784 külastas Memeli sadamat 996 laeva, millest pooled, 500 olid Inglismaalt. Veel 1900. aastal tegutsesid Memelis anglikaani kirik ja inglise hotell. Kõige tähtsamaks väljaveoartikliks kujunes puit, mida Suurbritannias nappis.

Preisi Kuningriigis oli Ida-Preisimaa üks kuningriigi idaprovintsidest: Lääne-Preisi provints (Danzig), (endine Kuninglik Preisimaa) ja Ida-Preisi provints (Königsberg), (endine Preisi hertsogiriik ja Ermland). 1829. aastal moodustati Lääne- ja Ida-Preisi provintside ühendamisega Preisi provints. Preisi-Prantsuse sõja tulemusel kuulutati välja 1871. aasta algul Saksa Keisririik. Saksamaa keisriks sai Hohenzollernite dünastiast Wilhelm I, kes oli ka keisririiki kuulunud Preisimaa kuningriigi kuningas. Memelit mainitakse Saksamaa hümnis "Das Lied der Deutschen" saksakeelsete alade piiride kirjeldamisel kõige idapoolsema saksa linnana, ühtlasi oli ta ka Saksa keisririigi põhjapoolseim saksa linn. 1878. aastal lahutati taas Preisimaa kuningriigi Preisimaa Lääne- ja Ida-Preisi provintsideks. Memel kuulus Preisi kuningriigile ja oli Napoleoni sõdade ajal lühikest aega Preisimaa ajutine pealinn.

Pärast Poola kolmandat jagamist 1795. aastal oli enamik kaasaegse Leedu territooriumist annekteeritud Vene impeeriumi poolt ning jagatud selle provintsideks, mis moodustasid Leedu kindralkubermangu. Vene tsaarivalitsus takistada leedulaste poolastumist, neutraliseerida Poola kultuurilist ja poliitilist mõju ning hõlbustada venestumist. 1865. aastal keelustati kõigi leedukeelsete ladina tähestikus teoste trükkimine ja import Venemaale. Aastal 1872 laiendati seda keeldu ka Leedu ajakirjanduses kasutatud gooti kirjale. Rahvuse kadumise oht põhjustas ulatusliku leedukeelsete raamatute salakaubaveo ehk knygnešystė Vene impeeriumi leedulastega asustatud piirkondadesse, peamiseks tarnijaks kujunes Ida-Preisimaa (Väike-Leedu). Põhiline osa leedu keeles välja antud raamatutest trükiti Ida-Preisimaal (Väike-Leedus) ja Ameerika Ühendriikides. Trükitööstuse keskusteks Ida-Preisimaal olid Tilsit, Ragnit, Priekulė, Bitėnai, Memel.

Esimese maailmasõja ajal vallutasid linna Venemaa keisririigi väed. Pärast esimest maailmasõda ja Saksa Keisririigi langust taastati Preisi Kuningriik vabariikliku valitsusega kui Preisimaa Vaba Riik. See pidi loovutama peaaegu kõik Poseni ja Lääne-Preisimaa provintsidele kuulunud territooriumid äsja loodud Poola riigile ja Rahvasteliidu mandaadiga Danzigi vabalinnale ning Rahvasteliidu mandaadile Memeli piirkonnas (varem Ida-Preisimaa).

Versailles' rahulepinguga läks Klaipėda linn Prantsusmaa kontrolli alla, kuid 1923. aastal okupeerisid Leedu väed viiepäevaste lahingute tulemusena Prantsuse Alpi küttide ja Leedu mitteregulaarvägede üksuste vahel, mida juhtis Leedu vastuluure major Jonas Budris-Polovinskas, linna. Memel sai autonoomse staatuse Leedu koosseisus ja tema ametlikuks nimeks sai Klaipėda. Sõjategevus linna vallutamisel oli väike: lahingutes sai surma 12 leedulast, 2 prantslast ja 1 sakslane. Pärast Versailles' rahu oli Ida-Preisimaa eraldatud Saksa Riigist Poola koridoriga. Memeli piirkonna üleminek Leedu riigile, fikseeriti Antanti poolt 1924. aasta Klaipėda lepinguga. 1928. aasta jaanuaris, pärast pikki ja raskeid läbirääkimisi, sõlmisid Leedu ja Saksamaa piirilepingu, mis jättis Klaipeda piirkonna Leedule.

Kuid piirkonna enamuse moodustasid sakslased, kes ei toetanud Leedu keskvalitsust. 1925 valiti piirkonna esimene esinduskogu maapäev (Landtag), mis koosnes 27 sakslasest ja 2 leedulasest. Keskvalitsus jätkas repressioone. 1934 vahistati 126 sakslast reetmissüüdistustega, nad anti tribunali alla ning nende valdusest leiti 1100 relva ja teisi ebaseaduslikke esemeid. Enne 1935. aasta valimisi suleti kohalikud saksa ajalehed ja 4 kandidaati jäeti ilma Leedu kodakondsusest, et neid ei oleks võimalik valida. 6. septembril 1937 võeti vastu varade võõrandamise seadus, mis võimaldas Leedu võimudel võõrandada sakslaste maid ja avalikke hooneid ilma kohalikke võime teavitamata ja adekvaatset hüvitist maksmata. Niisugused sammud süvendasid sakslaste usaldamatust Leedu valitsuse vastu.

22. märtsil 1939 loovutas Leedu Klaipėda piirkonna Saksamaale pärast Saksamaa välisministri Joachim von Ribbentropi 20. märtsil esitatud nõudmist. Wehrmachti sissetungiga ähvardades nõudis Saksa valitsus, et Leedu loobuks oma Klaipėda (Memeli) piirkonnast. 23. märtsi varahommikul saabus linna Adolf Hitler, kes kõneles kohaliku teatri rõdult rahvale. Ametlikuks nimeks sai taas Memel. Kui piirkond läks 1939. aastal Saksamaa kontrolli alla, hakkasid paljud leedulased ja nende organisatsioonid Memelist ja ümbritsevalt alalt lahkuma. Sakslased muutsid Memeli kiiresti kindlustatud laevastikubaasiks. Oma ainsa pääsu Läänemerele kaotamine oli suur löök Leedu majandusele, sest 70–80% väliskaubandusest oli käinud läbi Klaipeda. Piirkonnas, mis hõlmas 5% Leedu territooriumist, asus kolmandik selle tööstusest.

Oktoobris 1944 tegid piirkonna asukad, olenemata rahvusest, otsuse, kas jääda või lahkuda. Peaaegu kogu rahvastik evakueeriti Punaarmee lähenedes, kuid linna ennast kaitses Saksa armee Memeli lahingus 28. jaanuarini 1945.

Punaarmee vallutas linna 28. jaanuaril 1945. Pärast Suur-Saksamaa lüüasaamist Teises maailmasõjas anti Klaipėda taas Leedule tagasi ja sellest ajast kannab ta Klaipėda nime. Vähesed allesjäänud etnilised sakslased saadeti siis sunniviisiliselt välja, enamik põgenes Lääne-Saksamaale. Autohtoonne rahvas, kes jäid endisele Memeli territooriumile, vallandati töölt. Tähtsate kohalike leedulaste perekonnad, kes vastustasid Saksa parteisid enne sõda, küüditati Siberisse. 1951. aastal saatis Leedu NSV endisest Memeli piirkonnast 3500 inimest välja Ida-Saksamaale. Aastal 1958, kui võimaldati väljaränne, emigreerus enamik säilinud rahvast, nii sakslased kui ka Preisimaa leedulased, Lääne-Saksamaale; seda sündmust kutsuti Leedu NSV-s sakslaste repatrieerumiseks. 1947. aastal hakkas Klaipėda halduspiirkonda kuuluma Giruliai linn, mis likvideeriti aastal 1975.

Pärast Leedu taasiseseisvumist sai linnast Klaipėda maakonna halduskeskus. 2010. aastal maakond likvideeriti ja Klaipėda linnast kujunes iseseisev omavalitsus.

2003. aastal olid linnaelanikest 63% leedulased, 28,2% venelased ja 4,8% poolakad.

Linn oli 2017. aastal Leedu kultuuripealinn.

• FK Atlantas
• Švyturio Arena

• Leedu Meremuuseum, Kura sääre põhjatipus Kopgalises
• Klaipėda kindlus ja Klaipėda sadam

• Parbėg laivelis
• Vilniuse–Klaipėda maantee

 Klaipėda – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis