Kirikulugu

Kirikulugu ehk kirikuajalugu ehk kiriku ajalugu on teadusharu, mis tegeleb kristluse ajaloo uurimisega. Tänapäeval on kirikulugu interdistsiplinaarne uurimisvaldkond, mida võib käsitleda nii osana teoloogiast kui ka ajaloost.

Kirikuloo käsitlusaineks on antiikmaailmas tekkinud kristlike kirikute arengulugu tänapäevani. Akadeemiliselt ei ole enam pädev arusaam, et Jeesus on kirikute rajaja. Pigem tekkisid esimesed kristlikud kirikud mõnede evangeeliumiteks nimetatavate tekstide ümber.

Kirikulugu kui ajalooteadus

Kirikulugu on ajalooteadus oma meetodi poolest. Kirikulugu on seotud ajalooliste allikatega: kirjalikud allikad (ürikud, aktid, kirjad, kroonikad) või monumentaalsed allikad (raidkirjad, kirikud, kloostrid). Kirikulugu saab välja öelda vaid seda, mida ta suudab allikatest lähtuvalt tõestada, teispool allikaid algab ajalooline romaan. Kirjalike allikate ehtsust tuleb uurida, kriitiliselt laitmatute tekstidena välja anda ja kommenteerida. Seda, kui tähtis allikate taoline editsioon on, mõisteti alles 16. sajandil.

Oluline on allikate töötlemine, interpreteerimine ja usutavuse kontrollimine.

Distsipliini teemad

Algkristlus
Varaste kirikute kui organisatsioonide kujunemine (ladina, kreeka ja süüria kiriku kujunemine).
Kirikukogud ja dogmadelugu ning nende seos kuni 6. sajandini.
Paavstlus, kloostrid, ordud, kirikukoolid.
Keskaegse kristluse põhijooned.
Idakiriku kujunemine.
Patristika
Lääne kristluse ajalugu kuni reformatsioonini.
- Õpetuslikud põhiseisukohad.
- Sakramendid
- Ristisõjad
Skolastika.
Ristiusk Põhjamaades.
Reformatsioon Euroopas (reformatsiooniliikumiste suhe katoliku kirikuga ja nende liikumiste omavaheline seos).
Vastureformatsioon ja uute konfessioonide tekkimine. Reformatsiooniajastu vaimsus.
Uusaja kirikulugu maailma ajaloo taustal. Katoliikluse, luterluse jt konfessioonide omaette arenemine. Uute konfessioonide tekkimine, oikumeeniline liikumine.