Karl Dönitz

See artikkel vajab toimetamist. Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Karl Dönitz (16. september 1891 Berliin – 24. detsember 1980 Hamburg) oli Saksamaa sõjaväelane (suuradmiral), Suursaksa Riigi viimane president.

Karl Dönitz oli Emil ja Anna Dönitzi poeg. Tema isa töötas insenerina. Karlil oli vanem vend Friedrich.

Karl Dönitz astus 1. aprillil 1910 Saksamaa mereväkke ja sai 4. aprillil kadetiks (Seekadett). 15. aprillil 1911 sai ta lipnikuks (Fähnrich zur See) – see auaste anti isikule, kes vähemalt aasta aega oli mereväes ohvitseriks õppinud ja läbinud esimese eksami.

27. septembril 1913 anti Dönitzile leitnandi (Leutnant zur See) auaste ja ta sai seega ohvitseriks. Esimese maailmasõja alguses teenis ta kergeristlejal "Breslau" Vahemeres. 1914. aasta augustis müüdi kaks ristlejat, sealhulgas "Breslau", Osmanite riigile ja nimetati ümber. "Breslau" sai nimeks "Midilli" ja ta hakkas Konstantinoopoli lähedal Mustal merel sõdima Venemaa laevastikuga. 22. märtsil 1916 ülendati Dönitz ülemleitnandiks (Oberleutnant zur See). Ajal, mil "Midilli" oli dokis remondis, juhatas Dönitz lühikest aega lennuvälja Dardanellide kandis.

Seal taotles ta enda üleviimist laevastikku allveelaevadele ja see rahuldati alates 1916. aasta oktoobrist. Ta teenis vahiohvitserina allveelaeval U-39 ja alates 1918. aasta veebruarist allveelaeva UC-25 kaptenina. 5. septembril 1918 sai ta allveelaeva UB-68 kapteniks. See laev tegutses Vahemerel. 4. oktoobril 1918 laskis Suurbritannia selle laeva põhja ja Dönitz võeti vangi. Ta oli vangis algul Maltal ja pärast Sheffieldi lähedal kuni 1919. aasta juulini. Saksamaale naasis ta 1920.

Dönitz jätkas Weimari vabariigis oma karjääri. 10. jaanuaril 1921 sai ta selle kaptenleitnandiks (Kapitänleutnant). 1928 juhatas ta torpeedopaate ja sai sama aasta 1. novembril korvetikapteniks (Korvettenkapitän). 1. septembril 1933 ülendati ta fregatikapteniks (Fregattenkapitän). 1934 sai ta ristleja "Emden" kapteniks. Sellel laeval sõitsid ohvitseriõpilased aasta otsa mööda maailma meresid, valmistudes ohvitseriks saama. 1. septembril 1935 ülendati Dönitz mereväekapteniks (Kapitän zur See) ja siis allus talle juba mitu allveelaeva.

1922. ja 1929. aastal külastas Dönitz Eestit^[1].

Dönitz oli Suursaksa Riigi allveelaevastiku juhataja 1939–1943. 1943–1945 oli ta Suursaksa Riigi laevastiku (Kriegsmarine) ülemjuhataja. Ta korraldas Ida-Preisimaa tsiviilelanikkonna päästmise.^[2]

Adolf Hitleri testamendi alusel sai temast alates 30. aprillist 1945 (astus ametisse 1. mail 1945) Saksa Riigi viimane president asukohaga Flensburgis.

8. mail 1945 kirjutas ta alla Saksamaa allaandmisprotokollile, mis lõpetas Teise maailmasõja Euroopas.

23. mail 1945 arreteeriti Dönitz ja tema valitsuse liikmed. Nürnbergi protsessil mõisteti ta 10 aastaks vangi. Selle karistuse kandis ta ära Spandau vanglas. Tema kaitsja protsessil oli Otto Kranzbühler.

1968. aastal avaldas Karl Dönitz mälestusteraamatu "Mein wechselvolles Leben" ("Minu vaheldusrikas elu").^[3]

„Ma olen ja jään seaduslikuks riigipeaks. Kuni oma surmani.^[4]“

„Kes saab mulle garanteerida, et saksa rahvas ka saja aasta pärast ikka veel eksisteerib? Kes vastutab selle eest, et terved rahvakihid hävitatud ja neile harjunud ümbrusest mujale toimetatud pole ja et rahva plaanipärase lagundamise ja lämmatamise rahvusvaheline proletariaadi segu pole tekkinud, mis 'saksa' nimetust enam ei vääri?^[5]“

„Meie füürer Adolf Hitler on langenud. Saksa rahvas langetab pea sügavas leinas ja aukartuses. Juba varakult tundis ta ära bolševismi ähvardava ohu, pühendades kogu oma elu selle vastu võitlemiseks. Tema võitlus ning eksimatult sirge elutee lõpeb tema kangelassurmaga Saksa riigi pealinnas. Ta elas kogu oma elu Saksamaa teenimise nimel. Bolševistliku üleujutuse vastu võideldes tegi ta lisaks teene ka Euroopale ja muule kultuurmaailmale. Füürer on minu enda kohapärijaks määranud. Teadlikuna mulle antud vastutusest võtan sel saatuslikul tunnil üle saksa rahva juhtimise.^[6]“

• Karl Dönitzi poliitiline testament

• Zehn Jahre und Zwanzig Tage. Bonn 1958.
• Mein wechselvolles Leben. Göttingen 1968