Kaastunne

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Kaastunne on võime tunda kaasa teise inimese või looma valu, leina ja kannatuste suhtes. Algselt kasutati kaastunde mõistet erinevates religioonides. Kristlikus kultuuris on kaastunne seotud inimese moraali ja eetikaga. Seda nähakse kui voorust. Kaastundel on kaks peamist vormi:

1. inimene on kaastundest füüsiliselt mõjutatud ja valu võib teda otseselt motiveerida tegutsema või ta jääb passiivseks ja kaastunne on vaid emotsioon.
2. kaastunne tekkis konkreetsel põhjusel. ^[1]

Eesti keeles võib kaastunne olla nii emotsioon, kui ka õpitud viisakas käitumine. Näiteks on eestlastel kombeks öelda leinavale või õnnetule inimesele "Tunnen kaasa!" ja seda nimetatakse kaastundeavalduseks. Kaastundeavaldus võib ka ilmuda ajalehes tekstina, kus on nimetatud mitmeid inimesi, kellele kaasa tuntakse ja kes kaasa tunnevad.

Kaastunne (sanskriti ja paali keeles karuṇā; tiibeti keeles snying rje; hiina keeles 慈悲 cibei; jaapani keeles jihi) on budismis üks nelja mõõtmatu ehk brahmaseisundi juurde kuuluvast teostusest. Mahajaanas on kaastunne koos mõistmisega üks kahest põhimõistest, mis kuuluvad virgumise juurde.

Kaastunne on budismis eeskätt erapooletu suhtumine kõikidesse olenditesse, nende kannatuste endale kujustamine, olendite hüvanguks tegutsemine ja nende otsene aitamine. Mahajaanas arendatakse virgumismeelt eelkõige kaastundest teiste olendite vastu.

Kaastunne on bodhisattvate kõige olulisem omadus ja nende tegutsemise juhtmõte. Kaastunnet kehastab ülima ideaalina bodhisattva Avalokitešvara.^[2]

Tsitaadid Vikitsitaatides: Kaastunne

• Halastus