Kaarsild (Tartu)
Kaarsild (ka Jalakäijate sild, Betoonsild) on jalakäijate kaarsild Tartus kesklinna ja Ülejõe linnaosa vahel Raekoja platsi ääres raekoja vastas üle Emajõe.
See on ehitatud teises maailmasõjas hävinenud Kivisilla kohale, selle kaldasammaste vundamentidele. Silla arhitekt on Peeter Varep[1].
Aastatel 1957–1959 ehitatud Kaarsild on ühesildeline ühe kaarega ja jäiga tõmbiga raudbetoonsild. Sild on kahe kõnniteega, mõlema laius on 3,15 meetrit. Kaare sille on 57,4 meetrit, kaare laius on 1,08 meetrit ja kõrgus 8 on meetrit.[2][3]
Üliõpilastraditsiooni kohaselt peab iga Tartu Ülikooli tudeng vähemalt ühel eksamil läbi kukkuma ja üle kaarsilla kaare jalutama, et end tõeliseks üliõpilaseks nimetada.[viide?]
Kaarsilla kõrval asub ka hävinud Kivisilla makett.[4]
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Näidisprojekt kaarsilla ehitamiseks Emajõele valmis juba 1870. aastal.[5]
Sild on ehitatud aastatel 1957–1959 endise Kivisilla kohale, selle kaldasammaste vundamentidele. Silla arhitekt on Peeter Varep[1]. Kuni silla valmimiseni vedas inimesi 1950. aastail regulaarselt üle jõe (paarkümmend meetrit sillakohast ülesvoolu) pikk sõudepaat.[4]
2017. aastal Kaarsild renoveeriti. Renoveerimise käigus laiendati silda kahe meetri võrra, muudeti silla peale- ja mahasõidud sujuvamaks ja sillale paigaldati nüüdisaegsed heli- ja valgustussüsteemid. Silla renoveerimise maksumus oli 779 967 eurot.[6] 2017. aasta 28. detsembril valiti Kaarsilla renoveerimine Tartu aasta teoks.[7]
Kui uuendatud silla avamiseks telliti terviklik heli- ja valguslahendus Eesti Kunstiakadeemia uusmeedia osakonna magistrantidelt, siis 2018. aastal kuulutas Tartu Linnavalitsus välja heliteoste konkursi, et leida Kaarsilla helindamiseks läbimõeldud lahendusi.[8] Valituks osutus viis parimat teost, mille autorid olid Judith Parts, Robert Jürjendal, Meisterjaan, Marianna Liik ja Marta-Liisa Talvet.[9]
Kurioosumid
[muuda | muuda lähteteksti]Kaarsild on kogunud ülemaailmset tuntust üsna omapärasel kombel. 4. oktoobril 2007 avalikustati fotod Kaarsillal seksuaalvahekorras olevast paarist. Mõne päeva möödudes tegi sündmusest juttu ettevõttele News International Free Newspapers Ltd. kuuluv võrguväljaane Thelondonpaper.[10] Sündmust meenutati taas 17. jaanuaril 2008, kui öösel oli Kaarsilla kaarele sikutatud voodi kahe seksuaalses asendis oleva kumminukuga. Päästeteenistus tõi voodi hommikul alla ja prügifirma viis selle prügimäele.[11]
11. juunil 2010 tuli politseil ja päästjatel sõita Kaarsilla juurde, kui tuli teade kaare peal magavast mehest. Päästetöötajad üritasid meest äratada, aga see ei õnnestunud. Meesterahvas oli nii purjus, et ärkas alles pärast seda, kui päästjad olid ta kanderaamiga alla toonud. Politsei viis mehe kainenema.[12]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 Kaarsild Kultuurimälestiste riiklikus registris
- ↑ Hubert Matve (1999). "Jalakäijate sild". Artikkel teoses Villem Raam (üldtoim.). Eesti arhitektuur. 4, Tartumaa. Jõgevamaa. Valgamaa. Võrumaa. Põlvamaa. Tallinn:Valgus. ISBN 9985-68-050-2
- ↑ Kaarsilla asendiplaan Vaadatud 01.07.2020
- ↑ 4,0 4,1 "Kaarsild". puhkaeestis.ee. Vaadatud 16.10.2024.
- ↑ Maailmas pole midagi uut ...
- ↑ Jaan Olmaru (4. oktoober 2017). "Uus kaarsild kiirgab ja heliseb". Tartu Postimees. Vaadatud 01.07.2020.
- ↑ Toomas Jüriado (17. jaanuar 2018). "Uudistaja 17.01.2018". Uudistaja. MTÜ Loodusajakiri. Originaali arhiivikoopia seisuga 19. jaanuar 2018.
- ↑ "Tartu kuulutab välja Kaarsilla heliteoste konkursi". ERR. 29. juuni 2018. Vaadatud 01.07.2020.
- ↑ Henry-Laur Allik (26. oktoober 2018). "Tartu kaarsillal kõlama hakkavad heliteosed valiti välja". ERR. Vaadatud 01.07.2020.
- ↑ "Couple take it to the bridge" (inglise). 08.10.2007. Originaali arhiivikoopia seisuga 23. jaanuar 2008. Vaadatud 17.01.2008.
- ↑ "Tartu Kaarsillal armatsesid kummist naised". Õhtuleht. 17. jaanuar 2008. Vaadatud 01.07.2020.
- ↑ "Purupurjus mees toodi Tartu kaarsillalt kanderaamiga alla". Õhtuleht. 11. juuni 2010. Vaadatud 01.07.2020.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]
Kaarsild (Tartu) – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis