Kālatšakra

Kālatšakra (dus kyi 'khor lo) Sanskrit कालचक्र;) on jumalusena üks idamitest (Tib.-yidam) tantristide jaoks. Kālatšakraga seoses on olemas suur hulk erinevaid praktikaid, mis moodustavad omaette suure kompleksse süsteemi ja mis ei väljendu mitte neis rahvamassidele demonstreeritavas mandala pildi joonistamises, nagu neid korraldab XIV dalai-laama, vaid tegu on tõsiste praktikatega, kus vastava hariduse saanud spetsialistid tegelevad aastaid kujustamise ja riitustega, mis seotud otseselt Kālatšakra kui jumaluse praktikatega. Dalai-laama tegi sama tööd, mida 100 aastat tagasi Euroopas tegi juba burjaat ja budistlik õpetlane Agvan Doržijev, nimelt populariseeris Kālatšakra tantrat. Teine nimetus, mida Kālatšakra tantra kohta kasutatakse, on Kalachakra Laghutantra, mis omakorda pärineb Kalachakra Mulatantrast mis nüüdseks on kadunud. Seega esmast originaalteksti ei ole enam säilinud. Tantratest on ta üks keerulisemaid enda rituaalide ja kujustamis-praktikate poolest, samas raskuskategoorias on ka Guhyasamaja tantra.

Ajalugu

Kalatšakra õpetus öeldakse pärinevat müstiliselt maalt, Šambalast. Inimestele andis Kālatšakra tantra kuningas Sutshandra (Tib. Dawa Sangpo).

Kālatšakra tantra kasutus ehk praktika on omane kõigile Tiibeti busimi koolkondadele. Tema juurutajaks on Jonangi traditsioon. Nemad tegid Kālatšakra Tiibetis populaarseks rahvamasside hulgas. Tema funktsioon oli anda tiibetlastel mitte ainult Kālatšakra kui jumaluse kultus, vaid samuti kalender. Seetõttu on ta ka osa Tiibeti astroloogiast. Läbi aegade on Dalai-laamad olnud kirglikud Kālatšakra järgijad ka V dalai-laama, kuulus nende hulka.

Vadžrajaana mütoloogias (I) mikrokosmose samastamine makrokosmosega, on inimese samastumine kõiksusega. Kālatšakra õpetuse järgi on kõik välised nähtused ja protsessid vastastikuses seoses inimese keha ja teadvusega ja seetõttu, muutes ennast, muudab inimene ka maailma. Kālatšakraga on seotud ettekujutus aja tsüklilisusest. (Tiibetis arvestatakse aega 12- ja 60-aastaste kalendaarsete tsüklite järgi). Legendi järgi lõi Shakjamuni Kalatšakra õpetuse müütilise maa Shambhala kuninga Sutšandra (bodhisattva Vadžrapani kehastus) palvel. Pärast Shambhalasse tagasipöördumist andis Sutšandra õpetuse tantra kujul edasi. Tiibeti legendi järgi hakkas hiljemalt X sajandi lõpus Indias kalatšakrat õpetama Tsilupa (teiste allikate järgi -(Pitopa) ehk Suur Kālatšakrapada), kes sattus imekombel Shambhalasse, kus kuningas Kalka ta kalatsakra õpetusse pühendas. Jõudes Indiasse, andis ta õpetuse edasi mahasiddha Naropale. Eriti tähtis osa oli Kalatšakra õpetusel (alates XI sajandi keskpaigast) Tiibetis. Vadžrajaanas üks idameid, kes sümboliseerib Kalatšakra õpetust.

Kalatšakra süsteemis on maailmu loovad ja neid hävitavad ning inimestele elu ja surma toovad salapärased jõud isikustatud mitte ainult šakta ja šakti kahese aspektina (nagu algses tantrismis), vaid ka säilitamise (hinduismi Višnu) ja hävitamise (hinduismi Šiva) kahese funktsioonina. Tantrismis on kaks gruppi jumalusi, ühed rahulikud jumalused, kes esindavad (sümboliseerivad) säilitavaid jõude ja teised raevukad jumalused, kes tähistavad (destruktiivseid) hävitavaid jõude. Tiibeti budismis kujustatakse ning kujutatakse kõiki buddhasid, bodhisattvaid, jumalaid, jumalannasid ja vähemaid jumalusi nii rahulike kui raevukatena.

Iseärasus, mis eristab tantrismi kõikidest teistest praegus-aegsetest kultustest, on looduse ürgloovate jõudude kahese alge isikustamine, (šakta) on mehelik (ehk positiivne) ja (šakti) naiselik (ehk negatiivne) alge. Sellega seoses on koos mahajaanaga arenenud edasi ka vadžrajaana ja mantrajaana koolkonnad, mis pärinevad varasemast joogatšaarast 680. aastal, ajal mil nii hinduistlik kui budistlik tantrism olid Indias levinud, kujustati ja kujutati buddhasid ja bodhisattvaid koos hindu jumalustest ja pühakutest saatjatega, naisenergia ehk šaktiga. Tantrismist lahutamatu metafüüsika oli juba tol ajal kõrgelt arenenud. Just selle arenenud täiustatud tantristliku budismi vormi viis Padmasambhava VII sajandi teisel poolel Tiibetisse.

10. sajandi teisel poolel oli Põhja-Indias, Kashmiris ja Nepalis enam-vähem välja kujunenud tantrismi kalatšakra vorm. "Kesk-Aasias Oxuse jõe ääres paiknenud linn". 11. sajandiks oli kalatšakra levinud ja populaarne budistlik süsteem ning tänu sellele juba tutvustanud Ürg- ehk Ādibuddha kultust Aasias. Indias andsid erinevad kultused Ādi-buddha koha Šivale või Ganešale) kui hindu tarkusejumalusele.

Võib eeldada, et Kālatšakra süsteemi üks, kui mitte põhiline päritolu allikas võib olla eelbudistlik usund Tiibetis – bön. Kui nii, siis oli idee juba tiibeti teadvuses olemas ja leidis ka Padmasambhava poolt toodud tantrismis soodsa arenemiskeskkonna palju varem, kui kalatšakra budismi arvatakse olevat üldse Tiibetisse jõudnud. Kalatšakra süsteemi seostamine Šambalaga, mida paljud laamad arvavad asuvat kusagil Tiibetis või täpsemalt Tiibeti põhjaosas, räägib sellise versiooni poolt. Dokumentaalne teade Tiibeti allikast ("Bardo Thödol", riituse tekst), mis on nyingmapa vanima koolkonna üks vanemaid tekste, oli ja on levinud ka bönpo-de hulgas Tiibetis pakkus palju materjali böni usundi hirmuäratavate deemonite kõrgelt arenenud kultus, mille paljud väljapaistvad esindajad on hindu tantrismi bhairava ja herukaga kattuvad (to-wo) ja (drag-po). Böni väga keerukas demonoloogias leiduvad mitte ainult Tiibeti tantrismi raevukate, vaid ka rahuarmastavate jumaluste prototüübid. Seega jääb küsimus Kālatšakra tantra vanuse ja päritolu kohta ikkagi lahtiseks.

Välislingid