Kõlavärvimeloodia

Kõlavärvimeloodia (saksa keeles Klangfarbenmelodie) on muusikas helide või meloodiate järgnevus, mille käigus tämber muutub.

Mõiste võttis kasutusele Arnold Schönberg "Harmooniaõpetuses" ("Harmonielehre, Viin 1911), et viidata tämbrite järgnevusele, milles tämbrite omavahelised suhted sarnanevad helikõrguste loogikaga meloodias („Klangfarben, deren Beziehung untereinander mit einer Art Logik wirkt, ganz äquivalent jener Logik, die uns bei der Melodie der Klanghöhen genügt“). Schönberg komponeeris esimese kõlavärvimeloodia kolmandas palas tsüklist "Viis orkestripala" op. 16 (1909), mille algne pealkiri oli "Värvid" ("Farben").

Kõlavärvimeloodia rakendusi võib aga leida juba Richard Wagneri ooperi "Reini kuld" ("Rheingold", 1869) avamängus, kus staatilist Es-duuris kõlavälja elavdab üksnes instrumentatsioon, st muutused tämbris. Ka impressionistlikus orkestrikäsitluses sai kõlavärvimeloodia laialt levinud väljendusvahendiks.

Vastupidi Schönbergi ideele tämbri sõltumatusest on Anton Webern orkestreerinud Bachi ricercari kuuele häälele teosest "Muusikaline ohver" (1935) helikõrgusstruktuuriga seotud tämbri muutumise struktuurina.

Alates 1960. aastatest on tämbrist saanud nüüdismuusikas sedavõrd iseseisev valdkond, et on kadunud vajadus kõlavärvimeloodia mõistet eraldi analüütiliselt nimetada või kirjeldada.