Jordanes

Jordanes (ka Jordanis või, harvem, Jornandes^[1] oli 6. sajandil elanud Rooma ametnik^[2], kes vanemas eas hakkas kirjutama ajaloost.

Kuigi ta kirjutas ka Rooma ajaloo teemalise teose "Romana", on tema tuntuim töö "De origine actibusque Getarum" ehk "Getica", mille ta kirjutas Konstantinoopolis^[3] umbes 551 pKr^[4] See on ainus säilinud klassikaline teos gootide varasest ajaloost.

Sõber palus Jordanesel kirjutada selle raamatu kokkuvõttena Cassiodoruse mitmeköitelisest gootide ajaloost (mis on nüüdseks kadunud). Jordanes valiti selleks tööks tema tuntud ajaloohuvi (ta töötas Rooma ajaloo kallal), tabava sõnakasutuse ning ta enese goodi päritolu tõttu. Ta oli olnud kõrgema järgu notarius ehk sekretär Rooma väikeses klientriigis Möösias, mis asus tänapäeva Põhja-Bulgaarias.^[5]

Säilinud on teiste autorite, nt Prokopiose kirjutatud teoseid gootide hilisemast ajaloost. Ainsa säilinud kirjutisena gootide päritolust on "Getica" pälvinud arvukalt kriitilist tähelepanu. Jordanes kirjutas hilisladina keeles, mitte klassikalises Cicero-aegses ladinas. Tema enda sissejuhatuse järgi oli tal Cassiodoruse teosega tutvumiseks vaid kolm päeva, mis tähendab, et ta pidi suuresti toetuma omaenda teadmistele. Mõnedki ta väited on lakoonilised.

Christensen, Troya ja Kulikowski on tõestanud, et "Geticas" segas Jordanes gootide ja daaklaste tegeliku ajaloo legendidega. Gootide tegelik nimi oli aga Getae.^[6]^[7]^[8]

Aestii

"Geticas" mainis Jordanes ka rahvast nimega Aestii, keda on nimetanud teisedki ajaloolased alates Tacitusest. Tema esimese tsitaadi kohaselt asusid aestid Läänemere kaldal, kaugemal kui rahvas nimega Vidivarii:

"Kuid Ookeani kaldal, kus Vistula jõe vood valguvad merre kolmest jõesuust, elab Vidivarii, paljudest hõimudest koosnev rahvas. Nendest kaugemal elutseb Aestii, neile alluv tõug, samuti Ookeani kaldal."

Teine tsitaat kirjeldab, kuidas goodi hõimu Greuthungi kuningas Hermanaric alistas Aestii: "See valitseja allutas oma tarkuse ja väega ka Aestii tõu, kes elab Germaani Ookeani kaugeimal kaldal."

Seda etnonüümi on seostatud eestlastega, kuid see pole kaugeltki ainus teooria.

Viited

↑ Schanz-Hosiuse järgi ("Geschichte der Römischen Literatur", 4, vol. 2 (1920), p. 115, 118) on ta nimi paremini säilinud käsikirjades Jordanes, nt "Geographus Ravennas". Jordanis on "vulgaarne" nimekuju ning Jornandes esineb harva. Siiski tarvitati Jornandest sagedamini vanemais publikatsioonides.
↑ "Kui Jordanes oli tõesti piiskop (nagu sageli oletatakse) ja ta elas Itaalias (nagu samuti sageli oletatakse), pole tema tausta neist elementidest ta kahes ajaloos mingit jälge" (Brian Croke (1987), "Cassiodorus and the Getica of Jordanes", Classical Philology, 82: 119 (117–134).
↑ Konstantinoopol on "meie linn". ("Getica" 38)
↑ Ta mainib 542. aasta suurt katku kui "üheksa aasta eest" juhtunut ("Getica" 104). Samas on teadlasi, kes peavad teost hilisemaks - vt Peter Heather "Goths and Romans 332-489", Oxford 1991, pp. 47-49 (552 pKr), ning Walter Goffart "The Narrators of Barbarian History", Princeton 1988, p. 98 (554 pKr).
↑ Croke 1987.
↑ Arne Søby "Christensen, Cassiodorus, Jordanes, and the History of the Goths. Studies in a Migration Myth", 2002, ISBN 978-87-7289-710-3
↑ Kulikowski, Michael "Rome's Gothic Wars" p. 130.
↑ Carlo Troya "Storia d'Italia del medio-Evo" Napoli: Stamperia reale, 1830

[1] Schanz-Hosiuse järgi ("Geschichte der Römischen Literatur", 4, vol. 2 (1920), p. 115, 118) on ta nimi paremini säilinud käsikirjades Jordanes, nt "Geographus Ravennas". Jordanis on "vulgaarne" nimekuju ning Jornandes esineb harva. Siiski tarvitati Jornandest sagedamini vanemais publikatsioonides.

[2] "Kui Jordanes oli tõesti piiskop (nagu sageli oletatakse) ja ta elas Itaalias (nagu samuti sageli oletatakse), pole tema tausta neist elementidest ta kahes ajaloos mingit jälge" (Brian Croke (1987), "Cassiodorus and the Getica of Jordanes", Classical Philology, 82: 119 (117–134).

[3] Konstantinoopol on "meie linn". ("Getica" 38)

[4] Ta mainib 542. aasta suurt katku kui "üheksa aasta eest" juhtunut ("Getica" 104). Samas on teadlasi, kes peavad teost hilisemaks - vt Peter Heather "Goths and Romans 332-489", Oxford 1991, pp. 47-49 (552 pKr), ning Walter Goffart "The Narrators of Barbarian History", Princeton 1988, p. 98 (554 pKr).

[5] Croke 1987.

[6] Arne Søby "Christensen, Cassiodorus, Jordanes, and the History of the Goths. Studies in a Migration Myth", 2002, ISBN 978-87-7289-710-3

[7] Kulikowski, Michael "Rome's Gothic Wars" p. 130.

[8] Carlo Troya "Storia d'Italia del medio-Evo" Napoli: Stamperia reale, 1830

[1]