Jiddu Krishnamurti

Jiddu Krishnamurti (telugu keeles జిడ్డు కృష్ణ మూర్తి) (ka J. Krishnamurti (జే . కృష్ణ మూర్తి); 12. mai 1895 Madanapalle, India impeerium – 17. veebruar 1986 Ojai, California) oli india (telugu) päritolu filosoof ja vaimne õpetaja. Ta kirjutas ja kõneles filosoofilistel ja vaimsetel teemadel, kuid rõhutas, et ta pole guru, ega tahtnud rajada uut filosoofiat.

Oma tähtsamates publikatsioonides käsitleb Krishnamurti vaimseid küsimusi, nagu täieliku vaimse vabanemiseni jõudmine meditatsiooni teel, ning ka filosoofilisi ja religioosseid küsimusi.

Eriti tuntuks sai Krishnamurti Teosoofilise Ühingu juhtide kaudu. Annie Besant kuulutas ta 1910 tulevaseks "maailmaõpetajaks" ning talle asutati ordu Order of the Star in the East.

Jiddu Krishnamurti sündis 1895 Lõuna-Indias ortodoksses brahmiinide perekonnas Sanjeevamma ja Narianiah Jiddu kaheksanda lapsena ning sai vastavalt hinduismi traditsioonile kaheksanda lapsena sündinud pojana nimeks 'Krišna kujul'^[1][2]. Jiddu (kirjutatud ka kujul "Geddu") oli tema perekonnanimi. Isa oli koloniaaladministratsiooni teenistuja.

Hoolimata oma abikaasa protestist nõudis ema, kellel oli eelaimus, et pojast saab midagi erilist, et ta sünnitaks puja-ruumis, kuhu tohtis siseneda ainult pärast rituaalset puhastust.^[3] Krishnamurti sündis 12. mai öösel kell 00.30. Brahmiinide kalendri järgi tähendas see 11. maid, sest kalendripäeva algust loeti kella neljast hommikul^[4]. Erinevalt ema varasematest sünnitustest oli sünnitus kerge. Järgmisel hommikul näidati poja horoskoopi tuntud astroloogile, kes ütles, et temast saab väga suur mees, ning jäi endale kindlaks ka aastaid hiljem, kui tundus, et ennustus ei taha täituda.^[5]

Tema sünnikoht Madanapalle asub tänapäeva Andhra Pradeshi osariigis Chittoori ringkonnas.

Vanemad olid teise astme nõod. Neil oli kokku 10 last^[4], kellest täiskasvanuks sai kuus. Nad olid ranged taimetoitlased, kes ei söönud isegi muna. Nad viskasid ära toidu, "millest inglase vari oli üle käinud."^[6]

Aastal 1903 asus perekond elama Cudappah'sse, kus Krishnamurti oli kaheaastaselt haigestunud malaariasse ja oleks peaaegu surnud^[5] (tal oli veel mitu aastat hiljem malaariahooge, nii et ta ei saanud ninaverejooksude tõttu kooli minna ja oli emaga lähedasem kui teised lapsed.^[5]

Ta armastas koos emaga templis käia.^[5]

Ta oli tundlik ja haiglane laps; et ta oli "ebamäärane ja unistav", peeti teda sageli vaimselt alaarenenuks; koolis peksid teda õpetajad ja kodus isa^[7]. Mitukümmend aastat hiljem meenutas Krishnamurti oma lapsepõlve meeleseisundit: "Ükski mõte ei sisenenud tema meelde. Ta vaatas ja kuulas ja ei midagi muud. Kunagi ei tekkinud mõtet oma assotsiatsioonidega. Ei olnud kujutlemist. Sageli proovis ta mõtelda, kuid ühtki mõtet ei tulnud."^[8]

Ta armastas loodust, ja see jäi talle kogu eluks: "...Tal oli alati see kummaline distantsi puudumine enda ning puude, jõgede ja mägede vahel. See ei olnud kultiveeritud."^[9] Ta võis väga kaua seista ja vaadata puid ja pilvi, lilli ja putukaid.^[5]

Krishnamurtil ilmnes ka võime jälgida ja meelde jätta mehhanisme ning käteosavus, mis võimaldas neid uuesti kokku panna. Ta võttis isa kella koost lahti, et näha, kuidas see töötab, ning keeldus kooli minemast ja isegi söömast, kuni kell on uuesti kokku pandud.^[10]

Krishnamurti oli väga helde; ka see jäi talle kogu eluks. Sageli tuli ta koolist koju, olles kõik koolitarbed mõnele vaesemale koolivennale ära kinkinud. Kui kerjused käisid hommikul kombe kohaselt keetmata riisi küsimas ja ema ta välja riisi jagama saatis, valas ta kogu riisi esimesele mehele ning läks tuppa lisa küsima. Kui kerjused tulid õhtul keedetud toitu küsima ja teenija tahtis neid ära ajada, jooksis Krishnamurti tuppa toitu tooma. Kui ema jagas lastele maiustusi, võttis Krishnamurti oma osast ainult osa ning andis ülejäänu ära.^[5]

Kui poiss oli 10 ja poole aastane, suri ema, keda poiss väga armastas.^[11][10] Mälestustes, mis ta kirjutas 18-aastaselt, mainis Khrishnamurti, kuidas ta "nägi" oma kõige vanemat, väga spirituaalse loomusega õde, kes oli surnud 20-aastaselt 1904 (tema ja ema "nägid" mõlemad õde samas kohas aias), ja veel selgemini oma ema, kes oli surnud 1905. Seda kinnitas ka isa.^[12][10]

Krishnamurti klammerdus veel tihedamalt kolm aastat noorema venna Nitya (Nityananda) külge. Erinevalt temast oli vend koolis taibukas.^[5]

Krishnamurti isa Naraniyah oli üks Teosoofilise Ühingu vanemaid liikmeid, kelle Jelena Blavatskaja oli 1882 isiklikult vastu võtnud, kuigi ta oli ortodoksne brahmiin^[13] "Teosoofia hõlmas kõiki usundeid." 1907. aasta lõpul sunniti isa 52-aastaselt riigiametist pensionile minema, ja tema pension oli pool tema palgast. ^[5] Et tema sissetulek oli väike, kirjutas ta tollasele Teosoofilisele Ühingu presidendile Annie Besantile, küsides mis tahes töökohta ühingu peakorteris Adyaris.^[5] Ta saigi Teosoofilise Ühingu Adyari keskuses kindla ametnikukoha ning kolis jaanuaris 1909 oma nelja pojaga elama selle vahetusse lähedusse.^[14] Nad olid algselt määratud elama majakesse kohe teosoofide krundi kõrval, kus ei olnud korralikke hügieenitingimusi. Vaesuse tõttu olid Krishnamurti ja tema vennad varsti näljas ja neil olid täid.^[15]

Aprillis 1909 avastas teosoof Charles Webster Leadbeater, kes oli kuulutanud end selgeltnägijaks, jalutuskäigul teosoofide valduses Adyari jõe ranna ääres noore Krishnamurti (kes samuti koos teistega sageli rannas käis) ning ütles, et tal olevat ebatavaliselt ilus aura ("kõige imelisem aura, mida ta iial oli näinud, vähimagi isekuseta").^[16] Krishnamurti välimus oli tunnistajate ütluste järgi tavaline, mittemidagiütlev ja hoolitsemata. Poissi peeti ka "eriti nürimeelseks"; tal oli sageli "äraolev ilme", mis "andis talle peaaegu "lolli ilme". Leadbeater jäi "kõigutamatuks", et poisist saab "suur õpetaja."^[17]

Pupul Jayakar tsiteerib oma Krishnamurti biograafias^[18] Krishnamurti juttu sellest oma eluperioodist umbes 75 aastat hiljem: "Poiss oli alati öelnud: "Ma teen kõik, mida te tahate." Selles oli lömitamise, alandlikkuse element. Poiss oli ebamäärane, ebakindel, hajevil; paistis, nagu ta ei hooliks sellest, mis toimub. Ta oli nagu suure auguga nõu, millest kõik, mis sisse pandi, läbi läks, midagi ei jäänud sisse."^[19]

Isa loal hakkas Leadbeater poissi kasvatama ja hooldama. Mõned Adyari teosoofid ootasid parajasti Jelena Blavatskaja tööd edasiviiva suure õpetaja ("maailmaõpetaja" või Isand Maitreja) ilmumist. Usuti, et maailmaõpetaja on inimene, kelle "33. eluaastal, nagu Jeesuse, varjutab Kristus". Enne Krishnamurtit oli Leadbeater juba toonud Chicagost Adyari poisi, et kujundada temast maailmaõpetaja "kandja"; viie aasta pärast sõitis poiss Chicagosse tagasi ning temast sai seal advokaat.^[20]

Aastal 1912 saadeti Krishnamurti ja tema vend Nitya Inglismaale edasi õppima. Et võimaldada lastele paremat tulevikku, loovutas isa Krishnamurti ja Nitya hooldusõiguse Annie Besantile; 1913 ja 1914 nõudis ta seda tulutult kohtu kaudu tagasi^[21].

22. detsembril 1911 asutas George Arundale Annie Besanti loal ordu Order of the Star in the East, mille peaks nimetati Krishnamurti. Ordu pidi tasandama teed maailmaõpetaja taastulekuks 33. eluaastal. Ordul oli vähe reegleid. Liikmed tegelesid humanitaarabiga. Ordu oli Teosoofilisest Ühingust organisatsiooniliselt sõltumatu, kuid algaastatel kuulusid sellesse peaaegu ainult esimese liikmed. Teosoofilise Ühingu Society Saksamaa sektsiooni peasekretär Rudolf Steiner protesteeris peagi ordu tegevuse vastu oma piirkonnas ning heitis välja peaaegu kõik oma sektsiooni liikmed, kes kuulusid ka ordusse. See oli vastuolus Theosophical Society Adyari põhikirjaga. Et Annie Besantil ei õnnestunud Steinerit veenda põhikirja järgima, kandis ta veebruaris 1913 sektsiooni asutamisüriku üle nendele loožidele, mis nõustusid põhikirja jätkuvalt tunnustama. Steineri pooldajad olid juba detsembris 1912 Kölnis asutanud Antroposoofilise Seltsi.^[22]

Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud.

Pärast noore Krishnamurti vastuvõtmist teosoofilisse ühingusse kasvas ta üles täielikult selle ühingu mõju all. C. W. Leadbeater ja Annie Besant määrasid, kellega ja millises ümbruses Krishnamurti tohtis lävida.

Augustis 1922 in Ojais algas Krishnamurtil transformatsiooniprotsess (ta ise nimetas seda "protsessiks"), mis kestis sügiseni 1924.

Järgnevatel aastatel tekkis Krishnanurti ja teosoofilise ühingu vahele lõhe: peaaegu plahvatuslikult sagenesid teosoofilise ühingu juhtivate ja prominentsete liikmete "initsiatsioonid" okultsete meistrite poolt. See, maailmaülikooli ja uue maailmausundi rajamise väljakuulutamine ning armastatud venna Nitya varajane surm kõigutasid tema seniseid ettekujutusi ja tema usku "meistritesse" oluliselt.

3. augustil 1929 saatis ta järgmise kõnega laiali tema jaoks asutatud organisatsiooni Order of the Star in the East: "Ma kinnitan, et tõde on radadeta maa ning pole radu, mis selleni viiksid – ei usundeid, ei sekte. See on minu seisukoht, mida ma pooldan absoluutselt ja tingimusteta. Tõde on piirideta, teda ei saa tingida, temani ei saa jõuda etteantud teid pidi ja seetõttu ei saa teda ka organiseerida. Sellepärast ei tohiks asutada organisatsioone, mis viivad või sunnivad inimesed teatud kindlale rajale. Kui te olete seda kord mõistnud, siis te taipate, et on täiesti võimatu usku organiseerida. Usk on absoluutselt individuaalne asi ning seda ei saa ega tohi suruda organisatsioonidesse. Kui seda tehakse, saab sellest midagi surnut, tardunut; temast saab himu, sekt, usund, mis teistele peale surutakse. (...) Ma ei tahaks kuuluda ühessegi spirituaalsesse organisatsiooni, olgu see mis laadi tahes, ja ma palun teil seda mõista. Ma rõhutan veel kord, et ükski organisatsioon ei saa viia inimest vaimsuse juurde. Kui selleks otstarbeks on asutatud organisatsioon, saab sellest kark, mis teid nõrgestab, vangla. Säärased organisatsioonid sandistavad indiviidi, takistavad tal kasvada ja elada oma ainulaadsust, mis seisneb ju selles, et ta avastab selle absoluutse, piiramatu tõe üksinda. See on veel üks põhjus, miks mina – olles selle ordu president – olen otsustanud selle laiali saata. Keegi ei ole mind selleks otsuseks sundinud ega veennud. See ei ole õilis tegu, sest ma ei taha jüngreid ega pooldajaid; ma mõtlen seda nii, nagu ma ütlen. Niipea kui hakatakse kedagi järgima, lakatakse järgimast tõde."^[23]

Ent alles pärast 1947. aastat algas Krishnamurti laialdane tegutsemine, mida ta jätkas vaibumatu jõuga ning muutuva aja vajadustega kohandatud teemadega kuni surmani. Esimestel aastatel pärast teosoofilisest ühingust lahtiütlemist andis ta palju intervjuusid ja pidas arvukalt diskussioone, hiljem kerkisid esiplaanile ettekanded.

Krishnamurti õpetus lähtub täieliku "vaimse" vabaduse võimalikkusest, mis põhineb oma "loomuse" tundmaõppimisel ning oma meele ja selle reaktsioonide vaatlemise kaudu hetkel, mil need aset leiavad. ^[24] Tema õpetuses (mis polegi õieti õpetus) on keskne ütlus: "Tõde on radadeta maa" (Truth is a pathless land). Ükski meetod, usund ega õpetaja ei saa viia tõeni. Igaüks vastutab ise oma tee eest.

Krishnamurti ei ole teinud oma ütlustest teooriat. Kõigis ettekannetes räägib ta, et selles, mida ta ütleb, tuleb kahelda, sest ainult see, mida me ise tunnetame, on tõeline taipamine, mitte see, mida me raamatutest loeme. See kehtib ka tema raamatute kohta. Ta püüdis kõigiti takistada uue ideoloogia tekkimist nendest. Selle asemel peavad tema ütlused meid ergutama iseenda elu ja kogu elu tõde ise üles leidma.

Krishnamurti uskus, et kõik inimlikud konfliktid on vaid meie siseseisundi toimed. Alustada ei tule mitte ühiselu pahede välisest kõrvaldamisest, vaid kõigepealt tuleb mõelda inimese seesmisele transformatsioonile, radikaalsele muutusele, millel pole midagi pistmist maailmavaate ega usundiga. Ilmselt on inimene tingitud traditsioonidest ja eelarvamustest, nagu näiteks rahvus, rass ja sugu. On inimesi, kes nende eraldustega üksteist hävitavad: "Saab üha selgemaks, et mitte keskkonnaprobleemid, näljasurm ja vaesus ega üldine ebaõiglus ei ole tegelik probleem, vaid see tõsiasi, et inimesest saab üha enam selle maailma terror. On inimesi, kes üksteist hävitavad. Nad lõhenevad hävitavate eraldavate protsesside toimel klassideks ja rahvusteks. (...) Me oleme saanud vastastikuseks ohuks; sest meid lahutavad organiseeritud religioonid, usutunnistused ja dogmad oma rituaalidega, kogu see mõttetus. Sõjad, sõjaks valmistumine ja aatomipommid – kõik te teate selle maailma õudust. (...) Miks me oleme pärast miljoneid aastaid evolutsiooni, mil me oleme kogunud tohutud teadmised ja kogemused, ikka veel needsamad? Miks me ikka veel kannatame, ikka veel vihkame üksteist, elame isiklikes illusioonides? Miks me oleme hõimus kinni, kaitseme rahvusi? Kus on selle põhjus?"

See on küsimus, mida Krishnamurti aina uutes variatsioonides üha uuesti tõstatab. Lugeja ei tohi aga oodata tavalises mõttes vastust. Vastupidi, ta pöörab küsimuse küsijale tagasi: "Ta õpetas kuulajat vaatama ennast nagu peeglist – vaatlema oma valu, oma raevu, hirmu ja üksildust."^[25]

Üks keskne punkt Jiddu Krishnamurti õpetuses on mina küsimus.

Kui psühhoanalüüsi järgi seisneb psühholoogia ülesanne mina teadvustamata osade integreerimises minasse, et niiviisi lahendada (juba tekkinud) konflikte, siis Krishnamurti näeb probleemi õieti juba mina eksisteerimiseks: ei tule püüda mina stabiliseerida, vaid sellest lahti saada. Mina (Krishnamurti ei erista seda isest ja egost) ongi kõigi konfliktide põhjus. Mina on mõtlemise saadus, paljas mõtlemise struktuur.

Mõtlemine ei saa olla meie konfliktide lahenduseks, samuti mitte sellest tulenevad maailmavaated, kindlad väärtused, isiklikud vaated jne. Mõtlemine on lahutav, analüütiline protsess, mis ei saa kunagi olla tegelikkus. See on refleksioon meie isiklikust, tingitud vaatest asjadele.

"Mõtlemine on protsess ajas ja ruumis. Mõtlemine on mälu, mineviku meenutamine. Mõtlemine on teadmise aktiivsus (...) teadmine ei ole kunagi täielik. Ta käib alati käsikäes teadmatusega. (...) Aeg, teadmine, mälu, mõtlemine on üksainus ühik."

Krishnamurti ei omista ideedele ja ideaalidele maailma parandavat tähtsust, vaid püüab näidata nende ohtlikkust, kui nad pärinevad ainult mõtlemisest ja minast.

"Idee on meile tähtsam kui tegelikkus; see, mis me peaksime olema, on meil rohkem südame peal kui see, mis me oleme. (...) Meie püüdlus on suunatud täielikult sellele, et suruda seda tegelikkust oma ettekujutuse šablooni. Et see meil ei õnnestu, loome sellega vastuolu selle vahel, mis on, ja selle vahel, mis peaks olema. See, mis peaks olema, on meie idee, meie fantaasia looming, nii et illusioon ja tegelikkus satuvad konflikti – mitte väljaspool, vaid meis enestes."

Krishnamurti eristab kronoloogilist ja psühholoogilist aega. Tema arutluste keskmes ei ole kronoloogiline aeg, vaid aja psühholoogiline tähendus: "Aeg on idee ja toimingu vaheline vahemik."

"Mõtlemine, mis on sellesse protsessi sisse püütud, esitab küsimuse: "Mis on aeg?" Ja see uuriv küsimus tuleb aja mehhanismist. Sellepärast pole järeleuurimisel väärtust, sest mõte on aeg. Eilne on tekitanud mõtlemise, ja nõnda jaotab mõte aja eilseks, tänaseks ja homseks. Või ta ütleb: "On ainult olevik," ja unustab seejuures, et olevik ise on eilse tulemus."

Krishnamurti kritiseerib meie ühekülgset teadmiste omandamise rõhutamist ning võimalikult konfliktideta lülitamist meie ühiskonna mehhanismidesse, kus on väärtused ja traditsioonid, mis sageli seavad esiplaanile saavutused ja edu. Seevastu tõeline kasvatus peaks "õpilast aitama ära tunda kõik ühiskondlikud eristused ja eelarvamused ning need endalt maha rebida – see oleks ainult reaktsioon ühiskonnale, mitte vaba tegutsemine – vaid tuleb uurida meie korrumpeerima ühiskonna toimeid meis endis.

Ilmselt ei ole hariduskontseptsioonid ja -reformid toonud põhjapanevat muutust: "Kui ei mõisteta inimese kogu keerukat olemust, tekitab paljas reformimine vaid segadusse ajavat iha edasiste reformide järele." Ainult iseenese järele küsimine ja iseenda mõistmine, mitte põhimõtete, autoriteetide ja ideaalide ülevõtmine võivad kaasa tuua tõelise muutuse: "Mis on kasvatus? Põhiliselt on see kunst õppida, mitte ainult raamatutest, vaid kogu eluliikumise kaudu. (...) Raamatud on tähtsad, aga palju tähtsam on uurida seda raamatut, mis on teie enese lugu, sest teie olete kogu inimkond. Selle raamatu lugemine on õppimise kunst."

Raamatud

• "Silmitsi maailma kriisiga: mida elu meile keerulisel ajal õpetab". Tõlge: Oleg Kangur. Pilgrim, Tallinn 2009.
• "Vabanemine teadaolevast". Tõlge:Jaanus Sarapuu. Dharma, Tallinn 1999.
• "Üks ja ainus vabadus". Tõlge: Pille Runtal. Pilgrim, Tallinn 2009.

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Jiddu Krishnamurti

• Videod