Indrica vasallilinnus

Indrica vasallilinnus (saksa keeles Nederitz, poola Indryca) oli Liivi ordu vasallilinnus Ida-Lätis Latgale kultuuriajaloolises piirkonnas Krāslava piirkonnas (Krāslavas novads)^[1] Kalnieši vallas (Kalniešu pagasts) Sloboda külas, Stirna jõe (Stirnupe) suubumiskohas Väina (Daugava) jõkke. Linnusekünka juures käänab Sloboda küla läbiv maantee V627 Väinast eemale põhja, Lielindrica küla poole. Käänukohal läheb vana Polotski–Krāslava maantee otse mööda Väina jõeäärt edasi. Linnusekünkast Väinani jääb umbes 300 meetrit.^[2] Kagu suunas, mööda jõge 3 km ülesvoolu suubub Väinasse Indrica jõgi, kuhu keskajal jooksid kokku Polotski vürstiriigi, Leedu suurvürstiriigi ja Vana-Liivimaa piirid.

• Indritz
• u 1620 – Medericz curia^[3]
• XVII sajand – Indryca Wielka,
• 1749 – Medericz,^[4]
• 1998 – Indričāni, Otrie Čulki^[5]

XV sajandil loodi Vana-Väina komtuurkonnas vasallidele mõisaid ja arvatakse, et üheks selliseks oli praeguseks hävinud Indrica (Nederitz).^[6] Ilmselt juba XIII sajandi lõpus asusid Saksamaalt Vestfaalist Unna ametkonnast Bröli linnusest pärinevad von dem Broele perekonna esindajad, keda hiljem nimetati Plateriteks, ümber Vana-Liivimaale. Nad pidasid ordu teenistuses mitmesuguseid ameteid: 1306 oli Albert Plater Võnnu komtuur, 1430 Wennemar Plater Grobina foogt, jne.^[7]

1471. aastal on Indricat kirjalikult esmamainitud, kui mingi kaubandust puudutava küsimuse lahendamiseks kohtusid seal Vana-Väina (Dünaburgi) komtuur, Rezekne (Räisaku) foogt ja Polotski vojevood.

1499 omas Friedrich v. d. Bröle, juba 1463 Kuramaal läänimees olnud rüütel Riia peapiiskopkonnas Weissensee ja Maditteni mõisat. Teda kutsuti tiitliga "Weissensee, Maditteni ja Nederitzi (Indrica) härra".^[8]

1533 läänistas ordumeister Hermann von Brüggeney Indrica linnuse läänivalduseks Platerite perekonna esindajale. Ordumeister kinnitas varasema pärandijagamise, kui Friedrichi vennapojad Heinrich ja Johann jagasid esivanemate pärandust. Vana-Väina (Daugavpils, Dünaburg) komtuurkonna valdused sai endale Heinrich.^[7]

1542 koostati linnuses dokument, mille järgi kolmel ordu teenistuses oleval mehel lubati linnuse lähedale ehitada endale elumajad.

1561. aasta 28. novembril pidi Liivi ordu katoliiklikule Poolale üle andma Latgale koos linnustega. Liivi sõja ajal oli Krāslava piirkond Vene tsaari Ivan Julma vägede valduses.

1582. aasta Jam Zapolski vaherahus Indricat pole mainitud, kuid koos teiste linnuseläänidega moodustati neist Üleväina (Pardaugava) hertsogkonna Liivimaa (Inflanty) vojevoodkond. Vahepeal reformatsiooni ajal luterlasteks muutunud Platerid pidid varanduse säilitamiseks jälle katoliiklasteks hakkama.

XVII ja XVIII sajandil olid Indrica Platerid (Herr auf Nederitz) Rzeczpospolita teenistuses järjest Daugavpilsi (Dünaburgi) staarostid ja Poola Liivimaa vojevoodid.^[8] Ilmselt olid need ametikohad päritavad.

1725 või 1729 ostis Johann Ludwig Plater Krāslava mõisa ja vana linnusekoha ning kolis juba samal aastal sinna elama. Indrica jäi tühjaks, hakkas lagunema ja muutus elamiskõlbmatuks. Müürid kukkusid kokku. Johann ehitas Krāslavasse uue suurejoonelise mõisa.

1803 abiellus Indrica mõisast pärinev krahv Michael von dem Broel-Plater Isabella Helena von Sybergiga. Neile kuulus Väina-äärsel Poola Liivimaal ja vastaskaldale jääval Kuramaal ning Leedus 1935 km² 15 000 talupojaga.^[9] Kuid vana kuulus Indrica jäi unarusse.

XX sajandi alguses ei olnud linnusemüürid enam künkal märgatavad. Platerite kätte jäi Indrica kuni Läti Vabariigi maareformini 1920. aastatel.

1926 külastas Indricat läti ajaloouurija Ernst Brastinš, kes pidas seda vanade latgalite linnamäeks ja kirjutas sellest ka oma uurimistulemustes.

1969 kahjustasid linnuseküngast kohalikud elanikud, kes seal buldooseri abiga "varandusi jahtisid".

1982–1985 korraldati linnusemäel Daugavpilsi hüdroelektrijaama ehituse tõttu Anna Zarini juhtimisel arheoloogilised väljakaevamised, kus maapinnast ilmusid nähtavale mõned müürilõigud ja vundamendid.^[6]

2003 uurisid linnuseküngast Ieva Ose ja Andris Zaune.

Linnus valvas Vana-Liivimaa piiri Väina veetee ja vana Krāslava–Polotski maantee ääres. Seal võis olla nii tollipunkt kui ka kõrts teelistele.

Ida poolt kaitses 8 meetri kõrgust kolmnurkset linnusemäge Stirna jõe org, lõuna ja lääne poole olid kaevatud vallikraavid. Linnusekünka põhjapoolses otsas avastati väljakaevamiste käigus XV–XVI sajandist pärit ehitiste vundamendid ja edelaküljel XVI–XVIII sajandi ehitiste omad. Üldiselt on 0,5 ha suuruse linnuseala piir ja ehitised järginud mäe kuju.

I linnuseehitis oli kivist keldrite ja vundamentide, kuid puidust pealis- ja kaitseehitistega, ja seda köeti hüpokaustahjuga. Linnus oli ümbritsetud põhja poolt 2 m sügavuse ja 3–6 m laiuse vallikraaviga. Kraavist kaevatud pinnasega kõrgendati linnuseküngast. Millalgi 1530. aastatel põles linnus maha ja uus ehitati linnusekünka edelapoolse otsa juurde.

II linnus oli mõõtudega 18*12 meetrit ja seinapaksusega 1,2 meetrit ning kivikatusega. Linnuse keldriseinad olid vooderdatud tellistega ja ruumid kaetud tellisvõlvidega. Linnuse loodenurka, kust värava kaudu pääses õuele, püstitati ruudukujuline ümardatud nurkadega 6*6 meetrise põhiplaaniga torn. Torni all oli kelder mõõtudega 1,6*3 meetrit. Linnuse kirdenurgas viis õuest keldrisse 1 m paksuste seintega käik. Linnusekünka läänenõlva all süvendati vallikraavi 3 meetrini ja laiendati 10 meetrini. Väljakaevatud pinnasega täideti ka vana põlenud linnuse aset. XVII sajandini, kui tulid moodi pottahjud, köeti ka uut linnust hüpokaustiga.

Osaliselt on alles linnuseküngas. Suuri müürivaremeid alles ei ole, nähtavad on mõned müürifragmendid ja veidi vallikraavi. Objekti asukohta tähistab puidust silt "Indricas pilnskalns".