Mine sisu juurde

Ilmar Priimets

Allikas: Vikipeedia
Ilmar Priimets
Ilmar Priimets (1986)
Sünniaeg 29. november 1935
Tõrva, Tõrva vald, Eesti
Surmaaeg 9. mai 2018 (82-aastaselt)
Rahvus eestlane
Elukutse alpinist

Ilmar Priimets (29. november 1935 Tõrva9. mai 2018) oli eesti alpinist.[1]

Ta oli esimene eesti mägironija, kes tõusis Tian Shanis Džengiši mäetippu.

Ta töötas tootmiskoondise Talleks peakonstruktori asetäitjana.[2]

Ta lõpetas 1955. aastal Viljandi I Keskkooli ja 1960. aastal Tallinna Polütehnilise Instituudi autotranspordi erialal.[1]

Ta tegeles alpinismiga 1960. aastast.[1] 11. augustil 1965 tõusis ta koos kaaslastega Ragnar Palmre juhtimisel Lenini mäetippu (7134 m) mäe lõunaküljelt[3]. Selle tõusuga lõunast saadi NSV Liidu esivõistlustel 4. koht.[3]

Ilmar Priimets oli esimene eestlane, kes on tõusnud Džengiši tippu

III Eesti Pamiiri-ekspeditsioonil 1970. aastal juhtis ta eesti alpinistide esmatõusu Korženevskajale (7105 m) ja tõusis koos kaaslastega Heino Paltseri juhtimisel Nõukogude Liidu kõrgeima mäe Kommunismi tippu (7495 m). Tõus Kommunismi tippu oli esimene Baltikumis.[3]

Aastatel 1965–1985 tegi Priimets 14 edukat tõusu seitsmetuhandeliste tippu[1], sealhulgas tõusis ta Kommunismi mäetippu kolmel korral[2].

Seni ainsa eestlasena on ta vallutanud (1983. aastal) Džengiši mäetipu (7439 m) Tian Shanis.[1]

Aastatel 1978–1985 oli ta instruktor rahvusvahelises alpilaagris Pamir (Internationnal Mountaineering Camp "Pamirs").[1][2]

Ta oli aastatel 1973–1985 VSÜ Kalevi alpinismisektsiooni juhatuse esimees.

Ilmar Priimets 1984. aastal

Aastatel 1975–1976 osales ta koos veel mitme eesti alpinistiga filmistuudio Gruziafilm lühimängufilmi "Mäetipp" võtetel.[2]

  • 1983Lumeleopardi aunimetus (tõusnud nelja Nõukogude Liidu üle 7000 m kõrguse mäe tippu).[1]

Alpinismiringkonnas oli tema hüüdnimi Primka.[4]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Priimets, Ilmar. ESBL. esbl.ee
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Ilmar Priimets – Lumeleopard. alpinism.ee
  3. 3,0 3,1 3,2 Ülevaade Eesti alpinismi ajaloost. jkalpiklubi.ee
  4. Johan Ahlberg. "Mäed kutsuvad. Miks?". Tallinn, 1997. Lk 15

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]