Iiri hundikoer

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Juuni 2019) Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia vormistusreeglitele. (Juuni 2019) (Miks see märkus siin on?) (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Iiri hundikoer
FCI standard nr 160
Rühm	10: hurdad
Alarühm	2: karmikarvalised
Standard nr	160   02.04.2001 (en et)
Päritolumaa	Iirimaa
Kohalik nimi	Irish Wolfhound
Alias(ed)	Cú/ Cú Faoil
Töökatsed	ei
Tunnused
Turja kõrgus	81–86 cm (isane) 71 cm (emane)[1][2]
Kaal	50–60 kg
Kattekarv	karv on suhteliselt lühike, paks ja karm, mustust hülgav
Karvkate	värvus on hall, tiigrikarva, punane, must, valge, kollakaspruun, liivavärvi
Eluiga	6–10 aastat
Märkused	Iirimaa rahvuskoer
Meediafailid Wikimedia Commonsis
Koer (Canis lupus familiaris)

Iiri hundikoer on suurt kasvu hurtade rühma kuuluv jahi- ja seltsikoer.

Ta kuulub FCI (Rahvusvahelise künoloogilise föderatsiooni) jaotuse järgi kümnendasse rühma koos teiste hurtadega. Tema olemuse on kõige paremini kokku võtnud mitmekümne aastase kogemusega iiri hundikoerte tõukohtunik ja kasvataja Joel Samantha Ameerika Iiri Hundikoerte Klubist: "Suur karmikarvaline greyhound'i-sarnane koer. Piisavalt kiire, et hunt kinni püüda, ja piisavalt tugev, et see ka tappa."

Koer on pärit Iirimaalt ning teda loetakse üheks vanadest tõugudest – esimesi märke iiri hundikoera moodi koertest võis leida juba sajandeid enne meie ajaarvamist. Inglismaa ja Iirimaa vallutanud roomlased kirjeldasid suuri ja jõulisi koeri, kes suutsid jagu saada kõige suurematest saakloomadest ja ka ratsanikest. Nimelt kasutati iiri hundikoera ka sõjakoerana, kelle ülesanne oli vaenlane sadulast maha tõmmata. Tema põhiline ülesanne on aga läbi sajandite olnud hundijaht ning oli aeg, kui Iirimaal oli kuninga käsu järgi igale krahvkonnale ette nähtud kohustuslik arv iiri hundikoeri, et huntide arvu kontrolli all hoida. Kui Iirimaal olid hundid 19. sajandi alguseks välja surnud, oli ohus ka see vana koeratõug. Kodumaal loeti kokku vaid paarkümmend koera. Nende koertega taastas kapten George A. Graham oma sõprade abil ning vanadele piltidele ja jutustustele toetudes selle tõu. Seejuures kasutati ka taani dogi ja šoti hirvekoera. Seega võib öelda, et tegemist on taastatud tõuga, millel on säilinud seosed ka oma ajalooliste eellastega.

Tänapäeval leidub iiri hundikoeri kõikides riikides. Tema ülesanded on muutunud – kuigi ta peab endiselt hea meelega jahti kõigele, mis liigub, on olulisemaks muutunud inimese kaaslase roll. Seda koera võib kohata taludes valvurina, haiglates teraapiakoerana, perekonna lapsevalvurina või lihtsalt kaaslasena, kes armastab oma perekonnaga kõikjal kaasas käia. Eestis kohtab neid koeri kõige sagedamini kaaslase rollis, samuti on Eestis mitu talli, kus hobuseid valvab ja saadab iiri hundikoer. Iiri hundikoera jahiinstinktid on aga endiselt alles: seda on mitu Eestis kasvatatud koera tõestanud maastikujooksul ehk kunstjänesejahil. See on maailmas populaarne viis tegeleda iiri hundikoertega.

Iiri hundikoera loetakse maailma suurimaks koeraks. Selle tõu puhul ei ole ette antud turjakõrguse ülemist piiri, küll aga on sätestatud miinimumkõrgus: isasel koeral 79 cm, emasel veidi vähem. Ideaalseks loetakse koera, kelle turjakõrgus on vähemalt 86 cm, ent harvad pole ka isendid, kelle turjakõrgus ulatub üle 95 cm. Vaatamata oma suurele kasvule jääb iiri hundikoera mass tavaliselt vahemikku 50–60 kg. Mida kõrgem on koer, seda suurem on tavaliselt ka tema mass.

Iiri hundikoer on rahulik ja tasakaalukas loom. Tema silmavaade on alati veidi kurvameelne, ent ta on väga intelligentne koer. Ta ei tohi olla agressiivne, tige või arg, vaid peab olema alati sõbralik, tähelepanelik ümbruse suhtes ning suhtuma kõigisse heatahtlikult.

Iiri hundikoera tervis on otseselt seotud tema toitmisega. Kuna koer kasvab kutsikana kiiresti – ühe kuu jooksul rohkem kui 10 cm turjakõrgusesse, on väga oluline, mida ta sööb. Kutsikas peab toidust tasakaalustatud kujul kätte saama kõik vajalikud vitamiinid ja mineraalained. Kui mõnd ainet on puudu või üle või kui kutsikas on ülekaaluline, siis võib see hiljem põhjustada liikumispuude – kiiresti kasvavad luud ja lihased ei suuda kanda liigset raskust, seda eriti kasvuperioodil. Mõne aine puudus või ülekaal võib kaasa tuua luustiku või siseelundite väärarengu. Soovitatav on küsida oma kutsika kasvatajalt, kuidas kutsikat toita.

Iiri hundikoera puhul peab rääkima puusa- ja küünarliigeste düsplaasiast, maksašundist (diagnoositakse paarinädalastel kutsikatel) ning südamehaigustest. Peale maksahaiguste sõltuvad kõik ülejäänud pidamistingimustest ja toitmisest. Ettevaatlik peab olema ka allergiate suhtes. Alati tasub uurida, missuguseid haigusi on põdenud selle koera vanemad ning tema õed-vennad, siis on lihtsam vältida ka oma koera võimalikke haigusi.

Iseloomu poolest sobib iiri hundikoer nii laste, külaliste kui ka koduloomadega. Palju sõltub omanikust – kutsikaga peab kindlasti käima kõigis nendes kohtades, kuhu soovite ta kaasa võtta täiskasvanuna (loomulikult tema vastuvõtlikkuse piires). Kui olud on koerale kutsikast peale tuttavad, siis reeglina probleeme ei teki. Koer, kes on üles kasvanud üksi aianurgas, ei suuda kindlasti hiljem harjuda laste, võõraste kohtade, inimeste ja loomadega. Eestis elavad iiri hundikoerad on kõik sõbralikud ja suhtuvad inimestesse hästi. Kui koerale midagi ei meeldi, siis ta reeglina lahkub ja otsib endale rahulikuma koha. Seda tasub meeles pidada lastega perekondadel ning õpetada lastele varakult, et kui koer nende juurest ära läheb, eelistab ta puhata ja siis tuleb ta rahule jätta. Iiri hundikoera puhul tuleb meeles pidada, et tegemist on vana jahikoeratõuga. Tal võib tulla tahtmine jooksvaid loomi taga ajada. Siiski on ka see harjutamise küsimus – paljud iiri hundikoerad elavad koos hobuste, kasside ja lammastega ning reeglina neil teiste loomadega probleeme ei ole.

Iiri hundikoera õpetada on lihtne, sest tegemist on intelligentse tõuga. Talle jääb õpetatu kiiresti meelde, kuid peab meeles pidama, et ta õpib kiiresti ära nii head kui ka halvad asjad. Tema õpetamist tuleb alustada kohe, kui ta koju tuleb. Kui ta juba silma vaatab, on pisut hilja. See aeg jõuab aga kätte väga kiiresti. Kui hurtasid ehk silmadega jahti pidavaid koeri peetakse sageli raskesti õpetatavaks, siis iiri hundikoerad on end tõestanud nii sõnakuulelikkuses kui ka agility`s. Iiri hundikoera kasutatakse ka teraapiakoerana, kes on õpetatud töötama autistlike laste või liikumispuudega vanuritega. Koerale meeldib omanikuga koostööd teha.

Iiri hundikoera karva värv kõigub valge-helehallist kuni tumehalli-mustani ning harvad pole ka tiigrikarva või punaka karvaga koerad. Tema karv on suhteliselt lühike, paks ja karm, mustust hülgav. See t��hendab, et ta sobib neile, kellele ei meeldi koera pidevalt pesta ja föönitada. Ta ei vaja kumbagi. Seda koera tuleb pesta vaid siis, kui ta mingil põhjusel end väga mustaks teeb. Reeglina piisab kammimisest – õige karva puhul eemaldub mustus kammimisega karvast ise. Kasutada tasub pikkade piidega koerakammi.

Näituseks valmistudes eemaldatakse liigsed karvad koera kaelalt, kõrvadelt, põskedelt ja saba piirkonnast. Kuidas seda täpselt tehakse, on targem küsida kogenud kasvatajalt. Kodukoera võib jätta trimmimata.

Värvus: hall, tiigrikarva, punane, must, valge, kollakaspruun, liivavärvi. Kõige levinum on tavaline hall.

Iiri hundikoera liikumisvajadus on suur – talle sobib omanik, kellele meeldivad pikad jalutuskäigud. Kuigi võib tunduda, et ta liigub küllaldaselt ka eramu aias, eelistab ta aias valida endale koha, kust on mugav kogu ümbruskonda jälgida. Seal ta lamab ja tõstab pead vaid siis, kui on vaja asju täpsemalt kontrollida. Seega peaks omanik koera iga päev vähemalt tunnisele jalutuskäigule viima. Veel parem on, kui koeral oleks võimalus koos teiste omasuguste koertega vabalt joosta.

Kui soovite koeraga osa võtta maastikujooksudest, tasub Eesti Hurtade Liidust uurida, kuidas koera selleks ette valmistada – tavalistest igapäevastest jalutuskäikudest kipub selle jaoks väheseks jääma.

Iiri hundikoeral on suhteliselt paks karv ning seetõttu võib ta elada väljas kuni −10 kraadini tingimusel, et tal on varjualune, kuhu minna. Ka suuremate külmadega ei vaja ta "riideid selga". Küll tuleb jälgida, et koer väljas lamama ei jääks ja nii end ära ei külmetaks. Tal saadab teid meeleldi talvel suusaretkel. Suvel tuleb aga olla ettevaatlik, eriti tumeda karvaga koer võib üle kuumeneda. Ta võib küll elada ka väljas, kuid eelistab elada koos inimestega, seepärast müüvad kasvatajad neid koeri tavaliselt perekoeraks, et ta elaks majas. Ta vajab suhtlemist oma peremehega ning üksiolek aias muudab varem või hiljem koera iseloomu.

See koer sobib nii algajale kui ka kogenud koeraomanikule. Siiski tuleb üle vaadata, kas teil majapidamises on selle koera jaoks piisavalt ruumi – peaaegu meetrikõrgune koer võtab põrandal end välja sirutades vähemalt poolteist ruutmeetrit ruumi. Kui leiate vajaliku suurusega põrandapinna, võib teda vabalt pidada ka korteris, sest ta haugub harva. Arvestama peab aga pikkade jalutuskäikudega, samuti sellega, et pärast joogikorda tassib ta oma habemega vett laiali – seega on tark käterätikut käepärast hoida.

Eluiga: 6–8 aastat. On ka erandeid.

Sarnased tõud: šoti hirvekoer – värvuselt samuti hall, kuid saledama kehaehitusega. Kasvult natuke väiksem kui iiri hundikoer.

Eestis elab üle 40 iiri hundikoera, kellest pooled on siin sündinud ning ülejäänud pärit Lätist, Soomest, Rootsist ja Venemaalt.

• Renée Willes. All världens hundraser, Bromma 2003, ISBN 91-89090-79-9
• Desmond Morris. Dogs, North Pomfret, Vermont 2008, ISBN 978-1-57076-410-3

• Iiri hundikoer koer.ee saidil

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Iiri hundikoer