Ida-Rumeelia

Ida-Rumeelia Източна Румелия (bg) روم الى شرقى (ota) Ανατολική Ρωμυλία (el) 1878–1908
Lipp
Ida-Rumeelia (heleroheline) aastal 1890, tumeroheliselt on Bulgaaria vürstiriik
Valitsusvorm	Autonoomne piirkond
Osa	Ottomani impeeriumi autonoomne provints
Kindralkuberner	Aleksandar Bogoridi (esimene, 1879–1884) Ferdinand Sakskoburggotski (viimane, 1887–1908)
Pealinn	Plovdiv
Rahvaarv	975 030 (1884)
Eelnev Järgnev Ottomani impeerium Bulgaaria vürstiriik

Ida-Rumeelia (bulgaaria: Източна Румелия, Iztotšna Rumelija; ottomani türgi: روم الى شرقى, Rumeli-i Şarkî; kreeka: Ανατολική Ρωμυλία, Anatoliki Romylia) oli autonoomne territoorium (oblast bulgaaria keeles ja vilayet türgi keeles) Ottomani impeeriumi koosseisus. Ida-Rumeelia loodi Berliini lepinguga aastal 1878 ja de facto lõppes aastal 1885, mil see ühendati Bulgaaria vürstiriigiga (mis oli samuti aastani 1908 de jure Ottomanide süseräänsuse all).

Suurema osa rahvastikust moodustasid bulgaarlased, märkimisväärsed vähemusrahvad olid türklased ja kreeklased. Pealinn oli Plovdiv (ottomanidele Filibe, kreeklastele Philippopolis).

Ida-Rumeelia provints Ottomani riigi koosseisus loodi 1878. aasta Berliini lepinguga. Ida-Rumeelia ala on tänapäeval Lõuna-Bulgaaria, venelased tegid ettepaneku nimetada provints Lõuna-Bulgaariaks, aga britid olid vastu. Piirkond asus Stara planina, Rodope mägede ja Strandža vahel, kõik kohalikud rahvad: bulgaarlased, türklased, kreeklased, mustlased, armeenlased ja juudid, kutsusid seda ala Põhja-Traakiaks. Piirkond nimetati Berliini kongressil siiski "Ida-Rumeeliaks", seda briti saadikute initsiatiivil; ottomanidele tähendas mõiste Rumeelia kõiki riigi Euroopa osasid. Umbes 20 pomaki (Bulgaaria moslemi) küla Rodope mägedes keeldus allumast Ida-Rumeelia võimule, nad rajasid niinimetatud Tamraši vabariigi.

Filateistid teavad, et provints andis juba 1880. aastast välja oma postmarke.

Pärast 6. septembril 1885 toimunud rahumeelset revolutsiooni annekteeris provintsi Bulgaaria vürstiriik, mis oli de jure Ottomanide tribuutriik, kuid de facto oli täielikult iseseisev. Pärast Bulgaaria võitu järgnenud Serbia-Bulgaaria sõjas, nõustusid Ottomanid 24. märtsil 1886 Tophane leppega liitma Ida-Rumeelia Bulgaaria provintsiga. Tophane leppega nimetas sultan Abdülhamit II Bulgaaria vürsti (kusjuures ta jättis otsuses mainimata ametis oleva Alexander I-se nime) Ida-Rumeelia kindralkuberneriks, sellega jättis ta Bulgaaria ja Ida-Rumeelia vahele formaalse vahe ning Berliini leping ei kaotanud kehtivust. Sellest hoolimata oli Ottomani keskvõimule selge, et liit Bulgaaria ja Ida-Rumeelia vahel oli tugev ja püsimajääv. Tamraši vabariik ja Kardžali piirkond taasliideti Ottomanide riigiga. Ida-Rumeelia provints jäi ametlikult Ottomanide süseräänsuse alla aastani 1908, kui Bulgaaria ka de facto iseseisvus. 6. september on tänapäevalgi liitmise päevana Bulgaarias riigipüha.

Berliini lepinguga sätestati, et Ida-Rumeelia jääb poliitiliselt ja sõjaliselt Ottomanide riigi haldusalaks, aga saab teatud administratiivse autonoomia (artikkel 13). Seadused sätestati põhimäärusega 14. aprillil 1879, määrus kehtis Bulgaaria liitmiseni aastal 1885. Põhimääruse järgi oli provintsi valitseja kristlik kindralkuberner, kelle määrab Kõrge Porte. Seadusandlik kogu oli provintsinõukogu, millesse kuulus 56 saadikut; 10 neist määras kindralkuberner, 10 olid püsivliikmed ja 36 valis rahvas.

Esimene kindralkuberner oli aastatel 1879–1884 Alexander Bogoridi, ta oli populaarne nii kohalike bulgaarlaste kui ka kohalike kreeklaste seas. Pärast teda oli võimul kuulus bulgaaria ajaloolane Gavril Krastevitš. Enne esimest kindralkuberneri juhtis provintsi 9. oktoobrist 1878 kuni 18. maini 1879 Vene tsiviiladministraator Arkady Stolypin.

Bulgaaria annekteerimise ajal oli Georgi Stranski ametis (9. september 1885 – 5. aprill 1886) Lõuna-Bulgaaria komissarina. Kui provints de jure naasis Ottomani kontrolli alla, aga jäi tegelikult siiski Bulgaariale, tunnustas Ottomani valitsus Tophane leppega aastal 1886 Bulgaaria vürsti Ida-Rumeelia kindralkubernerina.

№	Portree	Nimi (Sünd–surm)	Ametiaeg
1		Aleksandar Bogoridi (1822–1910)	18. mai 1879	26. aprill 1884
2		Gavril Krastevitš (1813–1898)	26. aprill 1884	18. september 1885
3		Aleksandar Battenberg (1857–1893)	17. aprill 1886	7. september 1886
4		Ferdinand Sakskoburggotski (1861–1948)	7. juuli 1887	5. oktoober 1908

Ida-Rumeelia jagunes Plovdivi, Pazardžiki, Haskovo, Stara Zagora, Sliveni ja Burgase departemanguks (bulgaaria keeles окръзи (okrazi), ottomanidele sanjak), departemangud olid omakorda jaotatud kokku 28 kantoniks (bulgaaria keeles околии (okolii, ottomanide terminoloogias kazas).

Varaseim teave Ida-Rumeelia rahvusgruppide kohta on pärit lääne kartograafide koostatud etnograafilistelt Balkani kaartidelt. Siiski pole kuskil enne 1878. aastat kindlaid arve rahvaarvu kohta. Briti aruande kohaselt moodustasid enne 1877–1878. aasta sõda mittemoslemid (ehk peamiselt bulgaarlased) umbes 60% elanikkonnast, sõja ajal ja pärast sõda hakkasid moslemid aina enam emigreeruma.

Esimesed regionaalassamblee valimised 17. oktoobril 1879 näitavad samuti bulgaarlaste suurt osakaalu rahvastikus: 36st valitud saadikust olid 31 bulgaarlased (86,1%), kolm olid kreeklased (8,3%) ja kaks olid türklased (5,6%). Ka 1880. ja 1884. aasta rahvaloendus näitab bulgaarlaste rahvuslikku enamust provintsis. 1880. aasta rahvaloendus näitas, et 815 951 inimesest pidas umbes 590 000 (72,3%) end bulgaarlaseks, järgnesid 158 000 (19,4%) türklast ja 19 500 (2,4%) mustlast; 48 000 (5,9%) olid muust rahvusest, peamiselt kreeklased, armeenlased ja juudid. Neli aastat hiljem olid tulemused umbes samad: 70% bulgaarlasi, 20,6% türklasi, 2,8% mustlasi ja 6,7% muid rahvaid.

Kreeklased elasid peamiselt rannikul, aga moodustasid ka mõnes sisemaa linnas (nt Plovdivis) märkimisväärse suurusega vähemuse. Suurem osa kreeka populatsioonist vahetus pärast Balkani sõdu ja esimest maailmasõda bulgaarlastega, kes immigreerusid Kreeka Makedoonia ja Lääne-Traakia provintsidest. Aastal 2001 elas Bulgaarias kokku 3400 kreeklast ja 4100 karakatsaani.

Ida-Rumeelias elas vähem ka teisi rahvusvähemusi, nt austerlased, tšehhid, ungarlased, prantslased ja itaallased.

Rahvusgrupid 1884. aasta rahvaloenduse järgi olid järgmised:

Bulgaaria Pazardzhiki, Plovdivi, Stara Zagora, Haskovo, Sliveni, Jamboli ja Burgasi piirkonna (mis on tänapäeval umbes toonase Ida-Rumeelia aladel, rahvusgrupid 2001. aastal jaotusid järgmiselt: