Hoatsiin

Hoatsiin
Kaitsestaatus
Soodsas seisundis  (IUCN 3.1)[1]
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Linnud Aves
Selts	Hoatsiinilised Opisthocomiformes
Sugukond	Hoatsiinlased Opisthocomidae Swainson (1837)
Perekond	Hoatsiin Opisthocomus Illiger (1811)
Liik	Hoatsiin
Binaarne nimetus
Opisthocomus hoazin Müller (1776)
Hoatsiini levila

Hoatsiin (Opisthocomus hoazin), vana nimetusega tuttkana, on hoatsiiniliste seltsi kuuluv lind. Ühtlasi on ta ainus liik hoatsiinlaste sugukonnas ja hoatsiini perekonnas.

Hoatsiini liigitus on segane. Läbi aegade on teda peetud kuuluvaks tinamuliste, kanaliste, ruiklaste, traplaste, serieemalaste, vurillaste, tuvilaste, turakolaste, teiste käoliste ja hiirlinnuliste hulka. DNA analüüs ei ole asja selgemaks teinud. Siiski, kui hoatsiin oleks väga lähedane mõnele linnurühmale, oleks see kindlasti DNA analüüsiga välja tulnud ning see annab alust väita, et kuigi hoatsiinide kõige lähedasemat sugulast lindude seas ei ole suudetud välja selgitada, erineb ta arvatavasti kõigist teistest lindudest piisavalt palju, et õigustada tema arvamine omaette seltsi, kus ta on ainus liik.

"Loomade elu" arvab hoatsiini kanaliste seltsi omaette alamseltsina välise sarnasuse põhjal, tunnistades siiski, et tal on ka käolistega ühiseid jooni ja et mõned zooloogid arvavad hoatsiini eraldi seltsi^[2]. Seetõttu nimetab "Loomade elu" teda tuttkanaks, ehkki seda nimetust pole enam nii kohane kasutada, kui teda kanaliste hulka ei arvata.

Hoatsiin elab Lõuna-Ameerikas Amazonase ja Orinoco jõgikonna vihmametsades.

Hoatsiin on saleda kehaehitusega^[2]. Hoatsiini kehapikkus on 60 cm ja kaal 600–800 grammi. Isas- ja emaslind välimuselt ei erine. Hoatsiini sulestik on pruuni põhitooniga^[2]. Rind, kaela alaosa, kurgu- ja lõuaalune on kollakad^[2]. Pea küljed on sulgedeta ja muutuvad isastel paaritumisajal siniseks^[2]. Peas on arvukatest kitsastest pruunikaskollastest sulgedest tutt^[2]. Nokk on suur, saba on pikk, tiivad suured, aga nõrgad^[2]. Tüürsulgi on 10 ja nende tipud on ookrivärvi^[2]. Jalad on tugevad^[2].

Hoatsiini hääl on järsk omapärane kraaksatus või monotoonne kurguhäälne ümisev kudrutamine.^[2]

Magades toetuvad nad kummitaolise rinnakupaksendiga vastu puutüve.

Hoatsiini siseehituses on ainulaadne järgmine asjaolu. Nagu kõigil lennuvõimelistel lindudel, on ka hoatsiinil rinnakukiil, millele kinnituvad lennulihased. Teistel lindudel on see kõige paremini arenenud ees, kaelapoolses otsas, madaldudes ja lõpuks kadudes tahapoole minnes. Hoatsiinil on vastupidi: just tagaosas on see kõige paremini arenenud. See on tingitud asjaolust, et tal on väga suur, lihaseline ja ebaühtlaselt arenenud pugu, mis asub ebatavalises kohas ja on rinnakukiilu tahapoole tõrjunud.^[2]

Hoatsiini toit on kore ja väikese toiteväärtusega. Peamiselt sööb ta kuivade troopikataimede lehti, mis on kõvad ja kautšukimahlast läbi imbunud. Seetõttu meenutab ta seedeelundkond lehma seedeelundeid, et taimelehtede rakuseintes sisalduvat tselluloosi lagundada. Hoatsiini pugu on omamoodi lisamagu, kuhu toit kõigepealt satub. Seal algabki toidu peenendamine ja seedimine.^[2]

Suure pugu tõttu polegi rinnakukiilule palju ruumi jäänud, see on väike ning lennulihased nõrgalt arenenud. Hoatsiin lendab halvasti, tavaliselt ta lihtsalt liugleb laialiaetud tiibadega ühe puu ladvast teise puu võra alumistele okstele.^[2]

Taimelehtede seedimise käigus tekib palju haisvat gaasi, mis eraldub kloaagi kaudu. Selle tõttu nimetatakse hoatsiini mitmes keeles haisulinnuks või haisukäoks.

Hoatsiin elab 10–50 paarist koosnevate kolooniatena jõekaldal. Pesa ehitatakse tavaliselt suure kahara põõsa otsa ja seal on 2-3 valget pruunide laikudega muna.^[2]

Hoatsiini pojad on ainulaadsed selle poolest, et neil on kummalgi tiival kaks hästiarenenud küünist. Vanalindudel need taandarenevad. Varsti pärast koorumist hakkavad pojad roomama, kasutades selleks kõiki nelja jäset. Nad ronivad pesast välja, klammerdudes küünistega peente okste külge. Kui nad vette kukuvad, ujuvad nad kaldale. Vajaduse korral suudavad nad isegi sukelduda ning ikkagi ronivad nad hiljem jalgu, tiibu ja nokka kasutades oma pesapuu otsa tagasi.^[2]

Kuigi hoatsiin on silmatorkav, isegi atraktiivse välimusega, ettevaatamatu ja vilets lendaja, kuulub ta soodsas seisundis liikide hulka. Brasiilias korjavad indiaanlased vahel nende mune, aga täiskasvanud linde kuigivõrd ei kütita, sest nende liha maitseb halvasti. Hoatsiin on vihmametsades üsna levinud lind.

Siiski ohustab teda elupaikade kadumine metsaraie tõttu.

Hoatsiin on Guyana rahvuslind.^[3]

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Opisthocomus hoazin