Hippie trail

See artikkel ootab keeletoimetamist. (Juuni 2023) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Hippie trail (hipirada) või overland oli 1950.–1970. aastatel Euraasias korraldatud mitmekuiste odavreiside nimetus, kui reisiti tavaliselt Euroopast Lõuna-Aasia maadesse (Afganistan, Pakistan, India, Nepal, Sri Lanka, Bangladesh ja Tai).^[1] Hippie trail oli alternatiivturism, mille põhieesmärk oli reisida nii odavalt kui võimalik, peamiselt et pikendada kodust eemalolevat aega. Igas suuremas hippie trailil olevas linnas olid hotellid, restoranid ja kohvikud läänlastele, kes seal jagasid kogemusi. Hippie traili reisijad lävisid rohkem kohalikega kui traditsioonilised turistid.^[2]

Hippie trailid algasid üldiselt Lääne-Euroopa linnadest, tihti Londonist, Kopenhaagenist, Lääne-Berliinist, Amsterdamist, Pariisist või Milanost. Hippie trailil osalenud ameeriklased lendasid tavaliselt New Yorgist Reykjaviki kaudu Luksemburgi Icelandic Airlinesiga (mitte ajada segamini Icelandairiga), mis oli tuntud oma odavate lendude poolest. Enamus hippie traile käisid läbi Jugoslaavia ja Bulgaaria või Kreeka Istanbuli, sealt läksid teed lahku. Põhjamarsruut kulges tavaliselt Istanbul-Teheran-Herat-Kandahar-Kabul-Peshawar-Lahore. Alternatiivmarsuut viis Türgist läbi Süüria, Jordaania, Iraagi ja Iraani Pakistani. Kõik hippie trailid läbisid Pakistanis Khyberi kuru Peshawarist Lahoresse, Lahorest edasi ületati piir Indiasse Ganda Singh Walas, või hiljem Wagahis.^[3]

Levinumad sihtkohad olid Delhi, Varanasi, Goa, Bombay, Madras, Kathmandu ja Bangkok. Kathmandus on tänagi Jhochhen Tole tänaval hüüdnimi "Old Freak Street" hipide mälestuseks. Mõnikord reisiti ka kaugemale Lõuna-Indiasse, näiteks Kovalami rand Keralas, või Sri Lankasse (toonase nimega Tseilon). Hipirada lõppes üldiselt Kathmandus: Tiibet ja Yarkand olid Puna-Hiina võimu all ning tee läbi Birma oli suletud, mistõttu jäi ainsaks valikuks lennata Bangkoki või alustada koduteed. Tänu aga Austraalia ja Uus-Meremaa lähedastele suhetele Inglismaaga aga tekkis ka Kagu-Aasia variant: Bangkokist võis edasi reisida läbi Tai Malaisia ja Singapuri Indoneesiasse (kus näiteks Bali oli tuntud hipisihtkoht), sealt sai edasi kas lennukiga või laevaga Austraaliasse.^[2] Peale Lõuna-Aasia oli populaarseks sihtkohaks ka tänu Jimi Hendrixile Essaouira Marokos.^[4]

Odavate reisikulude huvides reisiti peamiselt hääletades, mõnikord ka odavate erabussidega, mis käisid Londonist Indiasse (pilet maksis toona umbes 85 naela). Liikusid ka rongid, peamiselt läbi Türgi ja Iraani Teherani ja Mashhadisse. Nendest linnadest sai edasi reisida ühis- või eratranspordiga. Reisijad olid tavaliselt lääneeurooplased, ameeriklased, kanadalased, austraallased ja jaapanlased. Ideesid ja kogemusi vahetati tee peal tuntud hostelites, hotellides ja teistes kogunemiskohtades, millest tuntuimateks olid näiteks Yener's Café ja The Pudding Shop Istanbulis, Amir Kabir Teheranis ja Sigi's Kabulis Chicken Street'il. Enamus reisijaid olid seljakotirändurid, kuigi enamus olid noored, oli reisijate hulgas mõnikord ka vanemaid inimesi ja peresid. Mõned sõitsid läbi kogu tee.

1980. aastaks lõpetasid hippie traili poliitilised muutused Aasias: 1979. aastal Iraani islamirevolutsioon ja Nõukogude Liidu sissetung Afganistani, mis sulgesid maismaatee Indiasse, kirjanik Meagan Day kirjeldas seda kui "Iraani raadiojaamad vahetasid Blue Öyster Culti ajatolla Homeini kõnede vastu".^[3] Ka Kašmiiri konflikti tõttu Chitral ja Kašmiir enam ei kutsunud. Reisijate olukorda komplitseerisid ka Afganistanis aprillis 1978 toime pandud riigipööre, mille käigus tapeti peaminister Mohammed Daoud Khan marksistliku Afganistani Rahvademokraatliku Partei poolt,^[5] ja sõjaväeline riigipööre Pakistanis, mille käigus hukati peaminister Zulfikar Ali Bhutto ja keelati hipiatraktsioonid.^[6] Lähis-Idas lõpetas hippie traili Jom Kippuri sõda 1973. aastal, mispeale Süüria, Iraak ja Liibanon seadsid sisse range viisarežiimi lääne turistidele, ning Liibanoni kodusõda 1975. aastal, lisaks USA president Richard Nixoni sõda narkootikumide vastu – USA mõjutusel keelustas Nepal 1976. aastal kanepi kasvatamise ja sellega kauplemise. Ka kohalikud elanikud muutusid rohkem ettevaatlikuks lääne turistide suhtes, eriti Kabuli ja Peshawari vahel, kus elanikud hakkasid üha rohkem pelgama hipisid, keda tõmbasid piirkonda oopium ja metsik kanep. Samas mõned reisifirmad, nagu Sundowners ja Topdeck, jätkasid reiside korraldamist läbi Belutšistani Pakistanis. Topdeck jätkas reise ka Iraani-Iraagi sõja ja hilisemate konfliktide ajal kuni 1998. aastani.

Hippie traili kohta tehti mitmeid odavaid reisijuhte, nagu BIT Guide 1972.–1980. aastatel. Ka Lonely Planeti reisijuhtide sarja rajajad Tony ja Maureen Wheeler avaldasid 1973. aastal oma reisist 94-leheküljelise raamatu "Across Asia On The Cheap". Nad alustasid reisi juulis 1972 väikebussiga Londonist Afganistani, kus nad bussi maha müüsid ja edasi reisisid busside, rongide ja pikamaaveoautodega. Reisides läbi Pakistani, India, Nepali, Tai, Malaisia ja Indoneesia, jõudsid nad 9 kuud hiljem Sydneysse, taskus kahepeale kokku vaid 27 senti.^[7][8] Ka kirjanik Jack Kerouac kirjutas oma reisist 1957. aastal raamatu "Teel".