Hellenistlik juutlus

Hellenistlik juutlus oli kreekakeelsete hajalajuutide püüdlus juudi (heebreakeelset) rahvareligiooni vahendada hellenistlikule maailmale. Hellenism oli tolle aja teaduse viimane sõna. Juudi õpetlased ja rahvas helleniseerus kiiresti nii hajalas kui Iisraelisse rajatud uutes linnades. Hellenismi ja judaismi lõimumisel olid üllatavad tagajärjed. Tähtsaimad allikad hellenistliku juutluse kohta on üksikautorite Philon Aleksandriast ja Flavius Josephuse (37–101 m.a.j.); Contra Apionemi kirjad 1. sajandist.

Aastal 332 e.m.a. vallutas Kreeka väejuht Aleksander Suur välksõjaga Lähis-Ida. Kui Aleksander Jeruusalemma jõudis, avasid juudid talle väravad ja näitasid Taanieli raamatust rohkem kui 200 aasta eest kirja pandud prohvetiennustust, kus kirjeldati selgelt Aleksandri kui "Kreeka kuninga" vallutusi.^[1]

Aleksandria linnas oli mõjukaim juudi kogukonna kultuurikeskus. Aleksandria juudid püüdsid vanatestamentliku mõttemaailma sõnastada kreeka keeles, läbi kreeka filosoofia mõttemustri. Selline lõimumine mõjutas gnostiklust, algkristlust, kristlust ja uusplatonismi. Tanak ehk Vana Testament tõlgiti kreeka keelde ja sai nime Septuaginta (LXX). Hellenistlik juutlus tõlgendas pühakirja lähtudes Septuaginta tekstist. Samal ajal tehti juutidele etteheiteid idamaade ebausu ja nomaadireligiooni omamise pärast. Tähtsaimad juudi seaduse ja kreeka mõtlemise ühendamise eelkäijad olid Aristobulus ja Pseudo-Aristeas. Peaesindaja oli Philon Aleksandriast. Ta pidas oma monoteismi paremaks kui aristooteliku ja plaatonliku filosoofiat, mis oli ühendatud Olümpose polüteismiga. Philon püüdis seadust siduda mõne mõistega (logos), mis kreeklastel positiivset tähendust omasid. Filon hakkas ümberlõikamist seletama sümboolselt ehk püüdis sellest loobuda.

Flavius Josephus püüdis judaismi näidata kui vaprate religiooni.

Hellenistlik juutlus kasutas levimise (misjoni) eesmärkidel stoa filosoofiat. Stoa õpetus looduses olevast seadusest sobis põhjendama Moosese seadust. Moosese seadus on loodusega põhjendatud kõlbelise seaduse täiuslik väljendus (näide 4Mak 5:25). Philon näitab looduse ja Moosese kooskõla sageli.

Alates 200 e.m.a. oli olemas hellenistlik juudi kirjandus. Saalomoni Koguja raamatule (pürronistlik meeleolu) järgnevad Õpetussõnad, Teine Makkablaste raamat, Theodotos, Aristease-kiri. Menandrose kogumiku kohta pole võimalik selgitada, kas see on kreeka või juudi päritolu.

160. e.m.a. paiku olid ülempreestrid, kes võitlesid Jeruusalemma judaismi (usundi) vastu, lähtuvalt hellenistlikust haridusest (kaotati ümberlõikamine jm). Seda sama üritasid hiljem poliitiliste vahenditega valitsejad Hyrkanos ja Herodes. Helleniseerimise suund vähenes pärast 70. aasta hävingut.

Juutlus segunes hellenismiga. Juudamaal avati gümnaasiume ja teatreid. See põhjustas ka vastupidise, rahvusliku, makkablaste (mitte makkabeide) liikumise. Makkablaste juhtimise all korraldatud Iisraeli rahva edukas usuline ja poliitiline vabadussõda (ülestõus) Kreeka ülemvõimu vastu aastal 164 m.a.j. oli ainus suurim usulis-kultuurilistest väärtustest põhjustatud relvastatud tegevus helleniseerimise vastu. Nad võitlesid oma usulise ja poliitilise iseseisvuse eest Juudamaad valitsenud seleukiidide dünastia vastu.

Hellenismi ajastul tekkinud vanim ja arvukam sekt oli Iisraelis tekkinud esseenide rühmitus. Esseenide peamiseks eeskujuks olid pütagoorlased.

Esimese sajandi lõpul eemaldus ametlik juutlus hellenistlikust juutlusest. See osa hellenistlikust juutlusest, mis jäi väljapoole sünagoogi kogudusi, liitus algkristlusega või gnostitsismiga. Algkristluse juures oli juutluse ja hellenismi ühendus otsustava tähtsusega. Jeesuse kultuslik austamine tekkis hellenistlike juutide kodudes. Nende toetusel moodustasid Paulus ja teised algkristlike kogudusi.

Läänepoolne helleniseerunud juutlus eraldus ida poole liikuvast judaismist (arameakeelsest) ning pikkamööda (u 400 m.a.j.) lahustus juudakristluses.

• Hajalajuutlus