Hans Memling

Hans Memling, kirjutatud ka Hans Memlinc, (u 1430–1440 Seligenstadt Frankfurdi lähedal – 11. august 1494 Brugge) oli Brugge koolkonna maalikunstnik Lõuna-Madalmaades. Tema tegutsemise periood jääb Brugge poliitilise ja majandusliku tähtsuse hääbumise aega. Memlingi populaarsusest Flandrias kõneleb tema stiili jäljendajate suur hulk, tema mõju on nähtud ka Michel Sittowi kunstnikukäekirjas.

Memling sündis Kesk-Reinimaal. Ta sai esimese kunstikoolituse Kölnis ja seejärel siirdus umbes aastail 1455–1460 Madalmaadesse, kus ta oletatavasti õppis töötades Rogier van der Weydeni töökojas. 1465. aastal asus ta elama Bruggesse; seal rajas ta oma töökoja ja hakkas tellimise peale valmistama altarimaale ja portreesid. Teda saatis selles suur edu: on teada, et tal oli suur kivimaja ja aastal 1480 kuulus ta maksude järgi otsustades kõige rikkamate linnakodanike hulka. Millalgi 1470. ja 1480. aasta vahel abiellus Hans Memling Anna de Valkenaerega (suri 1487), kellega tal oli kolm last.

Suur osa Hans Memlingi loomingust on signeeritud ja dateeritud. Ka teised tema teosed lasevad end kunstiajaloolastel kergesti paigutada kronoloogiasse näiteks tellija järgi – muidu oleks keerukas selgelt eristada kunstniku varast, keskperioodi ja hilisperioodi stiili. Tema kompositsioonid ja tüpaažid, korra välja töötatud, hakkavad korduma teosest teosesse, ilma et kunstnik neid eriti edasi arendaks. Hans Memlingi madonnakujutised muutuvad tema loomingus järk-järgult saledamaks, eeterlikumaks ja enesekindlamaks. Ka tema portreedes toimub aja jooksul mõningaid muutusi, varasemad on lihtsa neutraalse taustaga, kuid hiljem ilmub taustadesse lodžalt või aknast avanev maastik. Siiski puuduvad tema loomingus märgatavad sisulised arengud ja muutusi neis võib pidada vastutulekuteks tellijate maitsele.

Memlingi stiilis on tunda tema kaasaegsete mõju. Ta laenas üht-teist Jan van Eycki kompositsioonidest. Tähele on pandud ka Dieric Boutsi ja Hugo van der Goesi mõju silmatorkavates detailides nagu sädelevad peeglid, plaatidest põrandad, baldahhiinvoodid, eksootilistest kangastest eesriided ja suuremustrilised brokaatrüüd. Lisaks muule on Memling teadlikult laenanud kompositsioone ja figuuride tüpaaže Rogier van der Weydenilt. Ühes Memlingi varastest töödest, suures Kuningate kummardamise triptühhonis ja Jan Floreinsi tellitud altariretaablis ilmneb eriti märgatav mõjutus Rogier van der Weydeni viimaselt teoselt Columba altarilt (1460–1464). Mõned uurijad arvavad, et Memling oli Columba altari juures ise üks selle maalijatest. Memling jäljendas Rogieri van der Weydeni kompositsioone ka oma poolfiguurilistes Madonnat lapsega kujutavates piltides, sageli diptühhonitel, mille teise poole moodustas oli Madonnat aupaklikult vaatava ja palvetava tellija portree (näiteks Martin van Nieuwenhove diptühhon); taolisi diptühhoneid maaliti 15. sajandi Flandrias arvukalt ja need olid mõeldud tellija isiklikuks palveks kodus või reisil.

Hea näide raskustest Memlingi teoste dateerimisel stiili põhjal on Donne triptühhon (tellija sir John Donne järgi). Kunagi dateeriti see aastasse 1468, sest arvati, et teos telliti siis, kui Donne külastas Brugget Burgundia hertsogi Charles Südi ja Yorki Margareti abiellumise puhul ning arvati, et Donne suri järgmisel 1469. aastal Edgecote'i lahingus. Tänapäeval teatakse, et Donne elas aastani 1503 ja triptühhonil kujutatud väike tüdruk võib olla tema tütar Anne, kes sündis 1470. aastatel, seega on dateering nihkunud sellesse kümnendisse.

Enamik Memlingi patroonidest olid seotud mõne usuühinguga, nagu Brugge Püha Johannese Hospital, või rikkad kaupmehed, kohalikest Brugge kodanikest kuni Firenze Medicite ja Hansa Liidu välisesindajateni. Ühe Medici perekonna asjaajaja Tommaso Portinari ja tema naise jaoks maalis Memling portreed ja ebatavalise altarimaali, millel on kujutatud Kristuse kannatuslugu enam kui 22 miniatuurses stseenis, mis on paigutatud panoraamsesse Jeruusalemma vaatesse. Taoline maal oli kooskõlas 15. sajandil levinud uutmoodi usupraktikaga, milles kannatuslool oli keskne koht.

Memlingi üks enam tuntud teos on luksuslik Püha Ursula relikviaar Püha Johannese Hospidalis, mille kullatud metallraamistikus paneelid on kaunistatud jutustavate stseenidega pühaku eluloost. Selle tellijaiks olnud kaks nunna Jacosa van Dudzeele ja Anna van den Moortele on kujutatud ühel otsapaneelil põlvitamas Neitsi Maarja ees. Väikese kabelina kujundatud relikviaar valmis 1489. aastal, selle külgi kaunistavad kuus maalitud stseeni. Jutustus Ursula ja tema 11 000 neitsist saatjaskonna reisist Kölnist Rooma ja tagasi on kujutatud võluvalt ja detailirohkelt, kuid emotsioonivaeselt. Sama usuühing tellis Memlingilt altariretaabli pühale Johannesele koos püha Katariina müstilise abieluga kesktahvlil. Hospidali kaitsepühakute Ristija Johannese ja evangelist Johannese selja taga külgpaneelidel on kujutatud sündmused nende elust, kuid kesktahvlil on keerukas kompositsioon inglitest ja pühakutest ümbritsetud troonil istuva madonnaga, milletaolisi leiab paljudelt Memlingile omistatud teostelt.

Hans Memling oli oma eluajal väga tunnustatud kunstnik. Tema käekirja jäljendati palju, näiteks on tema viimast tellimust, ristilöömise paneeli 1491. aastal loodud Greverade altarist, palju kopeeritud. Tema surma puhul nimetas notar teda "osavaimaks kunstnikuks kogu kristlikus maailmas". Aga et Memlingi teosed olid nii tugevalt mõjutatud teiste maalikunstnike omadest, suhtusid 20. sajandi keskpaiga kriitikud temasse ja tema kunsti enamasti karmilt. Hiljem on tema maine siiski pidevalt tõusnud ja teda peetakse põhjamaade renessansi oluliseks esindajaks.^[1]

• "Vana abielupaari portree" (1470/1475); diptühhon, millest naise portree Louvre'is, mehe portree Berliinis Gemäldegaleries
• "Viimne kohtupäev", 1467–1471, Rahvusmuuseum Gdańskis

Teosed Püha Johannese hospidalis Brugges:

• Püha Ursula relikviaar (1489)
• "Püha Katariina kihlus" (1479)
• "Kuningate kummardamine" (1479)
• "Sibylla Sambetha" (1480)
• Martin van Nieuwenhoveni diptühhon (1487)

• Moreeli triptühhon (1484), Groeningemuseum, Brugge
• "Stseenid Kristuse kannatusloost" / "Maarja seitse valu" (1470–1471), Galleria Sabauda, Torino
• Donne triptühhon (1478), Rahvusgalerii, London
• "Maarja seitse rõõmu" (1480), Vana Pinakoteek, München
• "Maine tühisus ja taevane lunastus" (1485), kahepoolne diptühhon. Musée des Beaux-Arts, Strasbourg
• Greverade altar (1491), Lübeck, Püha Anna klooster
• "Batseba" (u 1485), Staatsgalerie, Stuttgart
• "Kristus musitseerivate inglitega" / Santa Maria la Real de Nájera altar (1489), Antwerpeni Kuninglik Kaunite Kunstide Muuseum
• "Neitsi Maarja lapsega, püha Katariina kihlus ja püha Barbara" (1480), Metropolitani Kunstimuuseum

• 
  Vana abielupaari portreed, u 1470–1475
• 
  Kuningate kummardamise triptühhon, kesktahvel, u 1470. Madrid, Museo del Prado
• 
  Stseenid Kristuse kannatusloost donaatorite Tommaso ja Maria Portinariga, 1470–1471
• 
  Valumees Neitsi Maarjaga, 1475, National Gallery of Victoria
• 
  Õnnistav Kristus, 1478, Norton Simon Museum
• 
  Tommaso di Folco Portinari portree, u 1470
• 
  Maria Portinari portree, u 1475
• 
  Mehe portree rooma mündiga, enne 1480
• 
  "Mater dolorosa", u 1480, Uffizi galerii
• 
  Kristus musitseerivate inglitega, kesktahvel, u 1480
• 
  Sibylla Sambetha, 1480
• 
  Maarja kuulutus, 1480–1489, Metropolitani Kunstimuuseum
• 
  Barbara van Vlaendenberghi portree, u 1470
• 
  Püha Ursula relikviaar Brugges
• 
  Müncheni diptühhon: madonna roosilehtlas ja donaator püha Georgiga, 1480
• 
  Madonna lapsega, püha Katariina kihlus ja püha Barbara