Eugen Habermann

Eugen Habermann (19. oktoober 1884 Tallinn – 22. september 1944 Moero, Läänemeri) oli eesti arhitekt.

Eugen Habermann sündis Jüri ja Tiina Habermanni ainsa pojana, tal oli kaks õde: Marie Elise Habermann ja Johanna Leontine Habermann. Eugen Habermanni abikaasa oli Jenny Margarethe Fernanda Habermann (von Ruckteschell) ning nad abiellusid 30. aprill 1923.^[1] Lõpetas 1901. aastal Tallinna Reaalkooli, aastatel 1902–1905 õppis ta Riia Polütehnilises Instituudis ja 1906–1909 Dresdeni tehnikaülikoolis.

Ta oli üks Eesti Arhitektide Ühingu rajajaist, olles ka esimene ühingu esimees (1922–1932). 1914–1923 oli ta Tallinna linnaplaneerimisarhitekt ning ühtlasi ka Siseministeeriumi Tehnika/Ehitusvalitsuse juhataja. Edaspidi vabakutseline arhitekt, mistõttu on projekteerinud väga palju väiksemaid ehitisi ja ümberehitusi ning tööstushooneid.

Habermanni olulisi tegevusvaldkondi oli Tallinna vanalinna restaureerimine ja arhitektuurilise tuleviku kavandamine. Koostas 1917–1921 Eliel Saarineni 1913. aasta Tallinna generaalplaani alusel uue plaani, võttes arvesse tegelikku arengut.

Habermann projekteeris koos oma hea sõbra ja kolleegi Herbert Johansoniga ekspressionistlikus stiilis Riigikogu hoone Toompeal, mis valmis aastal 1922.

Samal kümnendil projekteeris sama tandem hulga maju Tallinna eeslinnades, peamiselt Veerennis Kodu pargi ümbruses ja Pelgulinnas – valdavalt katusekorrusega üksikmajad piki tänavaid aedadega ümbritsetud. Korrastatud üldilme oli ajastus väga hinnas. Aastatel 1922–1926 kavandasid Herbert Johanson ja E. Habermann väikekorterite ehitamise ühingule "Oma kolle" ridamaja Kolde puiesteele. Tegemist oli katsega luua siingi levinud eraklikule eramukultuurile alternatiivi, mis samas erinenuks tavalisest korterimajast. Majad valmisid traditsionalistlikult kõrge kivist kelpkatuse, massiivsete seinte ja pisikeste kuueks jaotatud ning horisontaali venitatud akendega. Hooned meenutavad otsakuti kokku lükatud eramuid, kus iga sektsiooni leibkonnal on kaks korrust ja madala piirdeaiaga eesõu ning tagaaed. Ühiselamise selline vorm sobis hästi ka tehaste ja ettevõtete juurde.

1920. aastatel oli suur roll tööstusettevõtetel tehaseasulate püstitajana. 1922. aastal projekteerisid Johanson ja Habermann Vana-Lõuna tänavale Lutheri vabriku töötajate elamud, väikesed 2-korruselised majad väikeseruuduliste akentega.

1921. aastal projekteeris E. Habermann Kohtla-Järve põlevkivitootmise töölistele Siidisuka asula, kus rakendati paarismaja taktikat, kuid erinevalt tavaettekujutusest poolitati traditsionalistlikud elamud piki katuseharja. Teise erinevusena ei krohvitud ja värvitud elamuid nagu nt "Oma kolde" puhul, vaid jäeti robustne paemüüritis nähtavale. Püüti vähendada elamiskulusid majade ühishaldamisega.

Oluliste tööde seas tuleb ära mainida ka endise õpetajate elamud Raua 4 (E. Habermann ja H. Johanson, 1924) ja Graniidi tänaval. Siiski jäid ühiselu katsetused individualistlikule eestlasele võõraks ning majandusolude paranedes eelistati elamist omaette majas.^[2]

Juba 1920. aastate II poolel hakkas Habermanni loomingus ilmnema funktsionalism, seda eriti tööstushooneis. 1924–1929 valmisid Tallinna Linna Elektri Keskjaama hoone Põhja puiestee 29 ümberehitused.

1930. aastatel viljeles funktsionalismi, sama kümnendi lõpust oli tema loominguliseks ambitsiooniks esinduslikkus.

Esimesed modernismi võrsed tärkasid just Tallinna vanalinnas. Habermanni projekteeritud majal aadressil Väike-Karja 3 (1925) on madal katus, dekoorivaba fassaad ja peaaegu lintaken, astmeliselt taanduv 4 korrus, kõrvalmaja (allkirjastas insener Brüger) on sarnane. Habermanni väike maja Voorimehe 9 (1936) kuulub juba tõsifunkmajade hulka.

Tema projekti järgi ehitati Tallinnas Põhja puiestee 7 asuva Rauaniit / Punane Koit / Suva trikootööstuse hoone, 1933. aastal lõpetati neljakorruselise põhikorpuse ehitus. Hiljem ehitati hoonele viies korrus.^[3] Eesti funktsionalismi tippteoste hulka kuulub kino Bi-Ba-Bo (Viru 11, hävinud). Suurejoonelisim modernistlik kortermaja on Urla maja, Pärnu mnt 6. Esimest korda kasutati metallaknaraami ümarnurkade jaoks, majal on suur siseõu maa all, mis kõik kokku oli küllaltki šokeeriv ajastu kohta.^[4] Samal perioodil tegi ta ka mitme esindusliku Tallinna kesklinna kortermaja plaanid, aidates kaasa pealinna kaasajastamisele.^[5]

Tuli uus fassaadikatte materjal – Vasalemma marmorit hakati õhukesteks plaatideks saagima. Kõige küpsem näide on E. Habermanni projekteeritud Roosikrantsi 8 ja 8a (1939), mille aknad raami abil püstüksusteks ühendatud, raami alas kivi poleeritud, mujal lihvitud. Korteriplaanid on ratsionaalsed ja selged – see maja on kokkuvõte parema elamise õppimisest 1930. aastatel.

Habermanni elustiil oli üsna boheemlaslik, ta pigem töötas öösiti ning enne keskpäeva ei tõusnud. Ta oli „imposantse kuju ja toreda hoiakuga heleblond mees”, enamasti rõõmsameelne ja hea suhtleja, mäletab teda kolleeg Edgar Johan Kuusik.^[6]

1944. aastal lahkus arhitekt oma 60. juubeli eel Tallinnast põgenikelaeval Moero, mis nõukogude lennuväe poolt 22. septembril Läänemerel põhja lasti. Legendi järgi oli ta kõigepealt aidanud neli inimest päästepaati ja siis polnud enam ise veepinnale tõusnud. Tema surnukeha jäi koos enam kui 650 saatusekaaslasega kadunuks.^[7]

• Toompeal Riigikogu hoone koos Herbert Johansoniga (1920–1922)
• Haapsalu Metodisti kirik koos H. Johansoniga (1922)
• G. Lerenmanni maja Tallinnas Harju ja Müürivahe nurgal koos H. Johansoniga (1920–1923) (hävinud).
• Maja Väike-Karja 3, Pikk 12 maja laiendus
• Siidisuka asula Kohtla-Järvel (1921)
• Lutheri vabriku tööliste elamud Tallinnas Vana-Lõuna tänaval koos H. Johansoniga (1922)
• Elamu Raua tänav 4 ja Graniidi 24 koos H. Johansoniga (1923–1924)
• "Oma Kolde" elamugrupp Kolde puiesteel koos H. Johansoniga (1922–1925)
• “Rauaniidi” tehas Tallinnas Põhja puiesteel (1926–1932)
• Tallinna linna elektrijaama turbiinihoone (1929) ja lülitushoone (1932) Põhja puiesteel
• Urla maja Tallinnas Pärnu maantee 6 (1934)
• Eesti Panga peahoone Tallinnas Estonia pst ja Kentmanni nurgal, insener F. Adoff, arhitektid H. Johanson ja E. Habermann (1935)
• Elamu Roosikrantsi 8 ja 8a Tallinnas (1939)

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Eugen Habermann

• Leo Gensi artikkel "Eugen Habermann - 100". Ehituskunst 4/1984.

• Karin Hallas-Murula. "Kaks kanget arhitektuuriklassikut" Sirp, 18. detsember 2009