Etnograafia

Etnograafia on humanitaar- ja sotsiaalteaduslik termin, millel on tulenevalt erinevast ajaloolisest kasutusest eri teadustraditsioonides (Mandri-Euroopa ja Anglo-Ameerika) kaks sisu poolest selgelt eristuvat tähendust: rahvateadus (teadusdistsipliin) ja kultuurikirjeldus (metodoloogia).

Etnograafia kui rahvateadus

Teadusdistsipliinina tähendas etnograafia (saksa Ethnographie ja Volkskunde; soome kansatiede; vene этнография) humanitaarteaduste hulka kuuluvat teadusharu, mis uuris eri rahvaste materiaalset (tarbeesemed, rahvapärane arhitektuur, rahvakunst) ja vaimset kultuuri (kombestik, tavad, folkloor, mütoloogia jne). Alates 19. sajandist oli see distsipliininimetus Euroopas laialdaselt kasutusel.

Eestis on etnograafia ehk rahvateaduse (soome kansatiede ja sks Volkskunde eeskujul) all mõistetud esmajoones materiaalse kultuuri uurimist, vaimse kultuuriga tegeles peamiselt folkloristika. Distsipliini peamised teaduslikud eesmärgid Eestis püstitas 1924. aastal Tartu Ülikooli etnograafia õppetoolis dotsendina tööle asunud soome teadlane Ilmari Manninen, kes oli samal ajal ka esmajoones rahvakultuuri ja -kunsti puutuvat esemelist vanavara säilitava Eesti Rahva Muuseumi direktor.

Mannineni sõnastatud eesmärgiks oli uurida esmajoones Eesti (vähemal määral ka soome-ugri rahvaste) esemekultuuri tähtsamate esemerühmade tüpoloogilist arengut, geograafilist levikut, määrata ära etnograafilised kultuuripiirkonnad ning eritleda seoseid Eesti ja naaberrahvaste materiaalse kultuuri vahel. Kuna hilisem nõukogude võim etnograafiat endise rahvateadusena ei soosinud, taandati see nõukogude ajaloo abiteaduseks ning endine etnograafia õppetool liideti ajaloo kateedriga. Nõnda keskendus eesti etnograafia 1980. aastateni peaasjalikult talurahva traditsioonilise esemekultuuri uurimisele.^[1]

1990. aastate alguses võeti mujal Euroopa teadusruumis toimunud muutusi järgides teadusala nimetusena etnograafia asemel kasutusele kultuuri teoreetiliselt põhjendatud süvaanalüüsi eeldav teadusnimetus etnoloogia (mis oma tänapäevasel kujul on üldjoontes sama, mis kultuuri- ja sotsiaalantropoloogia) ning etnograafiast on Eestis nüüdseks saanud üksnes distsipliiniajalooline termin.^[2]

Etnograafia kui kultuurikirjeldus

Tänapäeva teadusterminoloogias tähistab etnograafia (inglise keeles ethnography) ühelt poolt nii uurimismetodoloogiat ehk teatava uurimismeetodite kogumi kasutamise protsessi, mille käigus kirjeldatakse mingit fenomeni, ja teiselt poolt ka selle protsessi empiirilist (enamasti kirjalikku) tulemust. Etnograafia pärineb sotsiaal- ja kultuuriantropoloogiast, kuid tänapäeval kasutatakse seda laialdaselt väga erinevates kultuuri ja ühiskonda kvalitatiivselt uurivates teadusdistsipliinides ja -harudes (folkloristika, kultuuriuuringud, etnomusikoloogia, sotsioloogia, kriminoloogia, inimgeograafia, semiootika, politoloogia jpt).^[3]

Etnograafia kui metodoloogia (üldine teaduslik mõtlemisviis, millest uurija lähtub ja tervet uurimisprotsessi hõlmav ontoloogiline ja epistemoloogiline strateegia) põhineb tänapäeval valdavalt sümbolilise interaktsionismi, fenomenoloogia ja sotsiaalse konstruktivismi teooriatel. (Metodoloogia enam kui saja-aastase ajaloo jooksul on väga levinud teoreetilisteks lähtekohtadeks aga olnud ka strukturalism ja struktuurfunktsionalism.)^[4]

Metodoloogia kasutamine tähendab andmete kogumist etnograafilise välitöö käigus, kus andmekogumismeetoditena on kõige enam levinud osalusvaatlus ehk uuritavate pikaajaline lähivaatlus (mille raames tehakse välitööpäevikusse igapäevaseid detailseid märkmeid) ning intervjueerimist.^[3] See (pikaajaline vaatlus, uurija isiklik osalemine uuritavates sündmustes ja pidev kontakt uuritavatega) eristab etnograafiat teistest uurimismetodoloogiatest. Uurija kogeb uuritavat nähtust selle loomulikus keskkonnas, kuna etnograafilise lähenemise järgi pole muidu võimalik saavutada selle sügavat mõistmist. Lisaks sellele võimaldab etnograafia ületada lõhet inimeste sõnastatud vaadete ja hoiakute ning nende reaalse tegevuse vahel: selleks, et saada tegelikku pilti toimuvast, ei piisa sageli sellest, mida inimesed uurijale oma tegevusest ja tõekspidamistest räägivad, tihti on tarvis kirjeldatud sündmusi ja praktikaid ka vaadelda.^[4]

Etnograafilise uurimistöö tulemit ehk empiirilist, peaasjalikult kvalitatiivset detailset kultuurikirjeldust, mille eesmärgiks on esmalt uuritavat fenomeni esmalt kirjeldada ja seejärel mõtestada, nimetatakse samuti etnograafiaks.^[3]

Vaata ka

Viited

↑ Kuutma, Kristin & Nõmmela, Marleen 2008. Etnograafia (1): rahvateadus. - Argikultuuri uurimise terminoloogia e-sõnastik. Toim. Tiiu Jaago. Tartu Ülikool, eesti ja võrdleva rahvaluule osakond. https://argikultuur.folklore.ee
↑ "Ajalugu ja tänapäev". TÜ etnoloogia osakond. Originaali arhiivikoopia seisuga 4.12.2019. Vaadatud 23.12.2019.
↑ ^3,0 ^3,1 ^3,2 Kuutma, Kristin 2008. Etnograafia (2): kultuurikirjeldus. - Argikultuuri uurimise terminoloogia e-sõnastik. Toim. Tiiu Jaago. Tartu Ülikool, eesti ja võrdleva rahvaluule osakond. https://argikultuur.folklore.ee
↑ ^4,0 ^4,1 Strömpl, Judit 2014. Etnograafiline uurimus. K. Rootalu, V. Kalmus, A. Masso, ja T. Vihalemm (toim.). Sotsiaalse analüüsi meetodite ja metodoloogia õpibaas. http://samm.ut.ee/etnograafiline-uurimus

[1] Kuutma, Kristin & Nõmmela, Marleen 2008. Etnograafia (1): rahvateadus. - Argikultuuri uurimise terminoloogia e-sõnastik. Toim. Tiiu Jaago. Tartu Ülikool, eesti ja võrdleva rahvaluule osakond. https://argikultuur.folklore.ee

[2] "Ajalugu ja tänapäev". TÜ etnoloogia osakond. Originaali arhiivikoopia seisuga 4.12.2019. Vaadatud 23.12.2019.

[:0-3] 3,0 ^3,1 ^3,2 Kuutma, Kristin 2008. Etnograafia (2): kultuurikirjeldus. - Argikultuuri uurimise terminoloogia e-sõnastik. Toim. Tiiu Jaago. Tartu Ülikool, eesti ja võrdleva rahvaluule osakond. https://argikultuur.folklore.ee

[:1-4] 4,0 ^4,1 Strömpl, Judit 2014. Etnograafiline uurimus. K. Rootalu, V. Kalmus, A. Masso, ja T. Vihalemm (toim.). Sotsiaalse analüüsi meetodite ja metodoloogia õpibaas. http://samm.ut.ee/etnograafiline-uurimus

[1]