Eesti hagijas

See artikkel vajab toimetamist. (Detsember 2010) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Eesti hagijas
FCI standard nr 366
Rühm	6: hagijad, verejäljekoerad ja sugulastõud
Alarühm	1: hagijad
Alajaotis	2: keskmisekasvulised
Standard nr	366
Erisus	FCI tunnustatud septembrist 2019[1]
Tüüp	hagijas
Töökatsed	jah
Kasutus	jahikoer
Tunnused
Turja kõrgus	45–52 cm (isane) 42–49 cm (emane)
Pikkuse indeks	108–110 (isane) 110–112 cm (emane)[2]
Kaal	30–40 kg (isane) 22–32 kg (emane)
Kattekarv	lühike, ühtlane, jäik ja läikiv[2]
Karvkate	ülekaalus on kõrbpiirdega mustalaigulised hagijad[2]
Märkused	Eesti hagijas on EKL vapiloom Tõu kirjeldus EKL lehel
Meediafailid Wikimedia Commonsis
Koer (Canis lupus familiaris)

Eesti hagijas (inglise Estonian hound, prantsuse Chien Courant d'Estonie, soome eestinajokoira, vene эстонская гончая) on ainus Eestis aretatud koeratõug. Jänese-, rebase- ja ilvesejaht eesti hagijaga pakub jahimehele esteetilist naudingut, sest koeral on kõlav ja meloodiline hä��l. Tõug on hävimisohus, sest väikese populatsiooni tõttu on peaaegu kõik viimastel aastatel sündinud kutsikad omavahel sugulased. Eesti hagijas on Eesti Kennelliidu vapiloom.

Vanim Eestimaal tegutsenud hagija tõug oli bracke, mille kohta on andmeid Kaagveres peetud jahist aastast 1750.

Siin kasutati peaaegu kõiki idahagija tüüpe, alates "vana vene" hagija verega suurest tüübist kuni poola verega kõige väiksema tüübini. Poola hagijad olid head üksikajajad. Paistab, et idahagijate veri kadus siin rohkem lääne vere kasuks. Hagijaid segati ka inglise ratsa-jahikoertega – sellest segust saadi häid järeltulijaid. Kasutati nimesid Kostroma ja Poolakas, kuigi nende tundemärgid ei olnud selged, üks ja sama hagijate salk koosnes mitmest tüübist. Suuremate hagijasalkadega on nüüd keelatud jahti pidada, piisab kahest või kolmest heast koerast.

Umbes 1880. aastal toodi inglise hagijaid Baltimaadesse, mis ajast peale poola hagijate pesakondadesse ilmus ka musta-valgekirjusid koeri. Esimene puhtatõuline inglise hagijate kasvandus oli Luke mõisa omanikul Knorringil, kelle kasvanduse võttis üle Torma Liphardt ning täiendas Inglismaalt imporditud värske tõumaterjaliga. Et nad aga püssijahil liiga suure kiiruse, nõrga hääle ja nina ning õrnuse tõttu ei kõlvanud, kadusid nad ühes ratsajahiga. Harva leidus suure inglise ratsajahi salgas koeri, kes külmaga oleksid hästi ajanud. Neist paremad, kes palja maaga tõesti hästi ajasid, olid külmaga saamatud.

Samuti on sisse toodud helveetsia (šveitsi) hagijaid. Pärast esimest maailmasõda toodi Šveitsist üks paar madalaid kollakaskirjusid niederlaufhund'e (inglise short-legged scent hound). Kahjuks läks emane koer kaduma, nii et seda tõugu esineb meil ainult beagle'i ja hagija segus, mida kiidetakse nii hääle kui ka nina poolest.

Hiljem metskitsejahi arenguga tuli välejalgseist hagijaist loobuda ning siis hakati eelistama lühijalgseid beagle'eid. Esimesed importis Inglismaalt Vana-Kuuste omanik Sivers, kuid vabadussõja päevil haigestusid need koerad marutõppe ja lasti kõik maha. Üksikud järglased, kes neist säilinud, pole enam puhastrassilised. Ka Koerus Preedi mõisas Wredel oli beagle'ite kasvandus, mis hävis juba sõja eelpäevil.

Prantsuse hagijaist tuleksid mainimisele basseed, keda importis Meeksi Knorring umbes 19. sajandi lõpus. Basseesid ristati aga poola hagijatega, mistõttu on see puhas rass Eestis hävinenud.^[3][4]

Kuni 1914. aastani kasutati Eestis jahipidamiseks peamiselt kahte tõugu hagijaid: vähem jõukad jahimehed üksikhagijana n-ö vene-poola hagijat ja kohalikud mõisnikud inglise rebasehagijaid (foxhound), kes ajasid karjana ühte ulukit. Mõlema tõu ristamise tulemusena saadi hagijad, keda hakati värvuse järgi nimetama vene-poola või inglise-vene hagijaks. 1920. aastatel toodi sisse soome hagijaid, kes eelmainitud ristanditega paaritudes andsid kindlalt edasi oma välistunnuseid.^[5]

1934. aastaks oli Eestis katastroofiliselt vähenenud jahiloomade arv ja uute määruste vastuvõtmisega püüti vältida üleküttimist. 15. oktoobrist 1937 keelati Eestis jahipidamine hagijatega, kelle turjakõrgus ületab 45 cm. 1940. aastal lubati uuesti jahti pidada kuni 55 cm kõrguste hagijatega, kui oli katsetega selgitatud, et koer ei aja metskitsi ja sokkusid. See ettekirjutus soosis madalakasvuliste hagijate kasutamist jahil.^[6]

1930. aastatel hakati Lääne-Euroopast sisse tooma šveitsi, luzerni, berni ja inglise väikehagijaid. Need tõud ei säilinud puhtana kuigi kaua, sest neid hakati samuti ristama kohalike madalakasvuliste hagijatega, et aretada uut hagijatõugu, mis vastaks kõigile kohalikele jahipidamise kommetele ja tingimustele.^[5]

Eesti hagijat hakati aretama 1947. aastal, kui NSV Liidu Rahvamajanduse ministeerium otsustas, et igal liiduvabariigil peab olema oma tõug. Sel ajal oli Eestis 800–900 isendit, kes põhiliselt olid kohaliku hagija ja beagle'i ning šveitsi hagija ristandid.^[6]

Aastatel 1947–1954 vaadati üle ja hinnati Eestis 2460 hagijat, sealhulgas nii eri tõugu puhtatõulisi, ristandeid kui ka tõutuid koeri. 1954. aasta septembriks selgitati välja 48 suhteliselt ühetüübilist väikesekasvulist isendit, kes esitati 24.–26. oktoobril 1954 spetsialistide komisjonile hindamiseks. Samaks ajaks oli Sergei Smelkov koostanud ka uue hagijatõu standardi projekti ning olemasoleva materjaliga alustati juba aretust. Tõug sai nimetuse eesti hagijas. Riiklik kinnitus tõustandardile anti Nõukogude Liidu Põllumajanduse Ministeeriumi Looduskaitsepiirkondade ja Jahimajanduse Peavalitsuse juhataja käskkirjaga nr 161 (27. detsembrist 1954) ning algupärane standard avaldati vene keeles.^[7]

Meie jahimehed on tuntud tõukoerakasvatajad. Seda märgiti ära ka Moskvas II üleliidulisel tõukoerte näitusel (1968), kus Harald Mere, Evald Panga, Ahto Veetami, Herman Vahari ja Martin Viilase koerad said hea hinnangu ning neid autasustati kuldmedalitega.^[8]

Kuna hagijajaht ei ole Eestis enam piisavalt populaarne, siis puudub tõu arenguks ja levikuks vajalik jahimeeste toetus. Sellest tulenevalt on meie rahvustõu aretus vaid väheste entusiastide õlul ning paratamatult ahenevad nii populatsioon kui ka valikuvõimalused.^[9]

Peamiselt tuleks otsustada, kas eesti hagijat on vaja meie jahitraditsioonide jätkamiseks või hakkame tulevikus kasutama nende maade hagijaid, kus kohaliku hagija aretust on võetud tõsiselt. Hädasti on vaja eesti hagija aretuseks verevahetust, sest Eestis olevatel koertel on kõrge sugulusaste – väga palju on kasutatud aretuseks samu isaseid.^[10]

See artikkel vajab ajakohastamist. Palun aita selle artikli sisu ajakohastada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Eesti hagijas sai aastal 2019 FCI poolt eeltunnustatud tõuks. 1997. aastal koostas Eesti Kennelliit oma volikogu istungil eesti hagija eristaatuse 12-punktilise programmi, mis pidi elavdama inimeste huvi. 1998. aastal asutati tõuaretuse, omanike ja kasvatajate ühendamisega tegelev Eesti Hagijate Tõuühing. 1998. aastal hakati koostama tõustandardit, mille kinnitas ametlikult Eesti Kennelliit 8. novembril 2007 (seniajani kehtis nõukogudeaegne tõukirjeldus).^[7]

Eesti hagija kui koeratõu rahvusvaheliseks tunnustamiseks tuleb läbi teha aeganõudev ja konkreetsetele nõuetele vastav eeltöö. Nõuded on kehtestanud FCI Peaassamblee Brüsselis 30.–31. mail 1995 ja järelevalveorganid on Teaduskomisjon ja Standardikomisjon.^[9] Eristaatuse programmis nähti ette eelarvelisi vahendeid eesti hagija tõumaterjali dokumentide kogumiseks Eestis, Venemaal, Soomes ja Lätis, mille põhjal koostada tõu dokumentatsioon ning ajalugu. See ülevaade tuleks edastada FCIsse, et kinnitada eesti hagija ametlik tunnustus, aga selleni pole veel jõutud.

Jahi kõrval kasutatakse eesti hagijat järjest rohkem koeraspordis (agility, flyball jt). Sõnakuulelikkuseski on ta konkurentsivõimeline.^[11]

Põhjaliku ülevaate eesti hagijatest saab Eesti Jahikoerte Põlvnemise Raamatust, mida peab Eesti Jahikoerte Selts. Sealt on võimalik leida tänapäeval järglasi andvate eesti hagijate eellased ka enne 1945. aastat.

2008. aasta seisuga on Eesti Kennelliidu EST-registrisse kantud 662 koera.^[12]

Praeguseks on see väikesekasvuline, visa tööstiiliga ja kõlava ajukilkega tõug eriti populaarne Venemaa Euroopa-osas, kuid teda kasutatakse ja tuntakse ka Läänemere idakaldal ning Soomes.^[7]

Venemaa tõuraamatusse on kantud 529 eesti hagijat, neist viimase viie aasta jooksul 247 koera.^[9] Mõnisada eesti hagijat on Venemaal FCI tunnustamata registrites.^[13]

Soomes on registreeritud aastatel 1993–2003 kokku 271 eesti hagijat.^[13]

Lätis on registreeritud 7 eesti hagijat (seisuga 28. oktoober 2004). Separaatklubina tegutseb Läti Jahikoerte Tõuühing, kellel on korralik käsikirjaline andmebaas, aktiivne jahitegevus ja oma tõuraamat. Lahkhelide tõttu Läti Künoloogilise Föderatsiooniga seda organisatsiooni ametlikult ei tunnustata, kuigi teadaolevalt on suur osa Lätis asuvaid eesti hagijaid just selles tõuraamatus.

Leedus ei ole seisuga 2. november 2004 tõuraamatusse registreeritud ühtegi eesti hagijat.

Ukraina ja Valgevene kohta info puudub, kuid jahimeeste andmeil kasutatakse eesti hagijat laialt ka suurulukite (metskits, metssiga) jahil.^[9]

Eesti hagijas on keskmist kasvu tugevkuiva kehaehitusega. Luustik on tugev ja lihastik hästi arenenud ning nahk on tihe, voltideta. Temperamendilt on koer tasakaalukas, liikuv. Tüübipärane allüür ulukit otsides on galopp ja lai traav, ulukit jälitades kiire galopp.^[14] Eesti hagija tunneb ära valgete käppade järgi, kõhualune on valge ja sabaots valge, kõrvad lontis. Teistest hagijatest eristab teda veel see, et ta on kolmevärviline – pruun, valge, must. Hagija üks omapära ongi, et sabaots peab olema valge, et see jahimehele metsas jälgi ajades silma jääks.^[15]

Käitumine on tasakaalukas, elav ja sõbralik.^[7] Eesti hagijas on energiline koer, kellele tuleb pakkuda tegevust. Jahikoer peab saama jahtida ja mängida.^[15]

Eesti hagijat iseloomustab töötades tasakaalukus ja nii ulukit otsides kui ka jälitades eriline visadus, mis tagab pideva ilma katkete ja pausideta aju. Jänesejahil tuleb koeral lahti harutada kõik jänesehaagid ning tormakus ei tule seal kasuks, sest liiga hasartne koer tormab haagil pikalt mööda ja selline aju tuleb katkendlik. Need konkreetsed omadused teevad jahi pidamise eesti hagijaga eriti nauditavaks.^[16] Jälgi ajades annab ta osavalt häälega märku, saaki nähes on hagijal naljakas kile ja nuttev hääl.^[15]

Hagija pidamisel tuleb arvestada, et temaga peab palju tegelema. See tähendab, et jalutamisest üksi ei piisa, ta peab ka jooksma. Metsa temaga minna ei saa, sest hagijas paneb nina maha ja jookseb jahti pidades minema.^[15]

Eesti hagijas on terve tõug, teadaolevaid pärilikke haigusi ei ole.^[11]

Tõuaretuse, omanike ja kasvatajate ühendamisega tegeleb Eesti Hagijate Tõuühing, mis loodi 1998. aastal Tartus.

18. oktoobril 2006 andis Eesti Post koostöös Kasahstani Postiga välja margi, millel olid kujutatud eesti hagijas ja kesk-aasia hurt. Eesti hagija modell oli Donna aka Triksy.^[17]

• Eesti oma jahikoer. // Harju Ekspress (2007) 26. jaanuar, lk 8
• Pikalev, Jaana. Eesti Hagijas sobib rahvuskoeraks. // Äripäev (2007) 25. mai
• Kohler, Vilja. Meie jahikoer klähvib metsas, mitte kodus. // Tartu Postimees (2006) 6. detsember, lk 8
• Kallavus, Ene-Helve. Jaapanis tuntakse huvi eesti hagija vastu. // Eesti Jahimees (2006) nr 1/2, lk 36–41
• Antsov, Piret; Kaska, Veronika. Eesti hagijas. Eesti koerte atlas. Tallinn: Pegasus, 2005, lk 29–30
• Kukk, Jüri E. Eesti hagijas ootab tunnustust. // Sakala (2005) 22. november, lk 5
• Päike, Kaie. Eesti hagijas Tshuvashimaal. // Lemmik (2005), nr 8, lk 38–39
• Haljas, Paul. Koer on jahimehe sõber ja seltsiline. // Eesti Jahimees (2005), nr 3, lk 16. Märkus: Järgneb nr 5, lk 16–17
• Männiksoo, Leho. Kolmekordne ümmargune koertemaailmas. // Eesti Jahimees (2005), nr 1/2, lk 13
• Kallavus, Ene-Helve. Eesti hagijad 2004. aastal – oma 50. juubeliaastal. // Eesti Jahimees (2005), nr 1/2, lk 14–16
• Kallavus, Ene-Helve. Eesti Hagijate Tõuühingu Rühmanäitus IV, V, VI, VII ja VIII koertele Eesti hagijas 50. // Eesti Jahimees (2004) nr 12, lk 20–23
• Kallavus, Ene-Helve. Eesti hagijas – 50. // Lemmik (2004) nr 6, lk 20–22
• Kallavus, Ene-Helve. Pool sajandit eesti hagijat. // Eesti Jahimees (2004) nr 4, lk 16–17
• Roosioks, Vilve. Eesti hagijas [Tutvustame koeratõuge] // Koer (2004), nr 4, lk 6–7
• Püttsepp, Juhani. Eesti tõud tõusevad taas. // Eesti Ekspress (2003) 11. september, lk A28–A29
• Kallavus, Ene-Helve. Kurb lugu eesti hagijatest. // Eesti Jahimees (2003) nr 8/9, lk 58–63
• Kallavus, Ene-Helve. Eesti hagijad 2002. aastal. // Eesti Jahimees (2003) nr 5, lk 20–21
• Kallavus, Ene-Helve. Koertel oma olümpiamängud . // Eesti Jahimees (2002), nr 2, lk 18–20
• Aavik, Erki. Kes on inimese parim sõber? // Eesti Jahimees (2002) nr 7/8, lk 42–45
• Sikk, Rein. Eestlased said oma hagija tänu Moskvale // Eesti Päevaleht (2002) 8. juuli
• Haljas, Paul. Eelista eestimaist – Eesti hagijat // Eesti Jahimees (2002) nr 4, lk 28–29
• Reitel, Anne. Eesti Jahikoerte Põlvnemisraamatut sirvides . // Eesti Jahimees (2001) nr 10, lk 22–23. Märkus: Järgneb nr 11, lk 22–23; nr 12, lk 22
• Haljas, Paul. Parim sõber jahiretkel // Eesti Jahimees (2001) nr 1, lk 26
• Haljas, Paul. Ilus, töökas, hea häälega jahikoer // Eesti Jahimees (2001) nr 10, lk 24–25
• Kerge, Rainer. Eesti hagijas. // Postimees : Extra (1998) 24. oktoober, lk 20

• PRESSITEADE: Eesti Kennelliit teatab: eesti hagijast sai rahvusvaheliselt tunnustatud koeratõug

• Eesti Jahikoerte Tõuühing
• Eesti Hagijate Tõuühing
• MTÜ Eesti Hagijas
• Eesti hagija eristaatuse programm

• Triksybel

• Eesti hagijas Nike
• Semele (arhiiviversioon)
• Triksy column
• Triksybel Teele
• Charlie
• 1934. aasta jahiseadus

• Eesti hagijas Nike, Charly, Chilli
• Эстонская гончая и охота с ней.
• Эстонская гончая в квартире
• Охотничьи качества эстонских гончих
• Форумы клубов / Эстонская гончая
• Eestinajokoira
• 18.08.2018, Aitäh Eesti sajale hagijale!

• Pilt delfi.ee

• youtube.com : eesti hagijas Estonian Hound