Eduard Ševardnadze

Eduard Ševardnadze
Eduard Ševardnadze (1997).
Gruusia president
Ametiaeg 26. november 1995 – 23. november 2003
Eelnev	Zviad Gamsahhurdia
Järgnev	Nino Burdžanadze
Isikuandmed
Sünniaeg	25. jaanuar 1928 Mamati, Gruusia
Surmaaeg	7. juuli 2014 (86-aastaselt) Thbilisi, Gruusia
Erakond	Liidu kodanike Gruusia

Eduard Ševardnadze (gruusia keeles ედუარდ შევარდნაძე, vene keeles Эдуард Амвросьевич Шеварднадзе) (25. jaanuar 1928 Mamati küla – 7. juuli 2014 Thbilisi) oli Nõukogude Liidu ja Gruusia poliitik, Nõukogude Liidu välisminister 1985–1990 ja Gruusia president 1995. aastast kuni 23. novembrini 2003.

Juba 20-aastaselt kommunistlikku parteisse astunud Ševardnadze oli 1957–1961 Gruusia NSV komsomoliorganisatsiooni esimene sekretär. 1968 sai ta Gruusia NSV siseministriks. Alates 1972. aastast oli ta Gruusia Kommunistliku Partei Keskkomitee esimene sekretär. Ševardnadze pooldas Mihhail Gorbatšovi algatatud uutmispoliitikat ja taotles majandusreforme. 1985 valiti ta NLKP KK Poliitbüroo liikmeks ja NSV Liidu välisministriks. Välisministrina töötas ta pingelõdvenduse ja desarmeerimise heaks.

20. detsembril 1990 astus Ševardnadze tagasi NSV Liidu välisministri kohalt protestiks diktatuuriohu vastu. 1991. aasta juulis astus ta NLKPst välja ning asutas koos teiste reformistide ja demokraatidega Demokraatliku Reformi Liikumise. Pärast Gorbatšovi-vastase putši läbikukkumist lükkas Ševardnadze tagasi Gorbatšovi ettepaneku saada julgeolekunõukogu liikmeks, kuid hiljem soostus kohaga Gorbatšovi nõuandvas nõukogus.

1991. aasta detsembris kukutati Gruusias relvastatud riigipöördega president Zviad Gamsahhurdia. 1992 valiti Ševardnadze Gruusia valitseva sõjaväelise nõukogu esimeheks ja oktoobris parlamendi spiikriks, mis võrdus presidendi ametikohaga. Gruusia presidendiks valiti ta 5. novembril 1995, kogudes 72,9% valijate häältest. Teiseks ametiajaks valiti ta tagasi 9. aprillil 2000, kui ta kogus valijate häältest üle 82%.

1995 ja 1998 elas Ševardnadze üle atentaadi. 9. veebruaril 1998 tulistati tema korteeži granaadiheitjast ja automaatidest, aga soomustatud "Mercedes" päästis presidendi elu.

2. novembril 2003 toimusid Gruusias parlamendivalimised. Opositsioon kutsus üles ilmutama kodanikuallumatust ja nõudis, et valitsus tunnistaks valimised mittetoimunuks. 20. novembril avaldati ametlikud valimistulemused. Nende järgi sai Ševardnadzet toetav valimisliit "Uue Gruusia eest" kõige rohkem kohti, kuigi kogus vaid 21,32% häältest. Demokraatliku Taassünni Liit kogus 18,84% häältest. Ševardnadze vastased pidasid valimistulemusi võltsituteks ja seepeale puhkesid rahvarahutused, mida hakati nimetama Roosirevolutsiooniks. Mässuliste survel läks Ševardnadze 23. novembril erru.

• Sotsialistliku töö kangelane (1981)
• Lenini orden (1971, 1973, 1978, 1981 ja 1988)
• Isamaasõja 1. järgu orden (1985)

• Ukraina Vürst Jaroslav Targa I järgu orden (1999)
• Suurbritannia Püha Miikaeli ja Püha Georgi suurristi rüütliorden
• Teenete eest Saksamaa Liitvabariigi ees suurristi eriklassi orden (1999)
• Türgi Vabariigi orden (1999)
• Aserbaidžaani Iseseisvusorden (2000)
• Armeenia Püha Mesrop Maštotshi orden (2000)

• "Kui raudne eesriie rebenes" (Als der eiserne Vorhang zeriss: Begegungen und Erinnerungen). Saksa keelest tõlkinud Ilme Rebane. Olion, Tallinn 2009, 296 lk; ISBN 9789985666067

• Michael R. Beschloss ja Strobe Talbott, "Kõige kõrgemal tasandil: külma sõja lõpu telgitagused" (At the highest levels: the inside story of the end of the cold war), II osa (esikaanel ka: Esimest korda Bushi ja Gorbatšovi, Bakeri ja Ševardnadze vahelised salateated ja telefonikõned, kohtumised suletud uste taga Kremlis, Valges Majas, Pentagonis). Inglise keelest tõlkinud Marja Liidja. Ersen, Tallinn 2014, 318 lk; ISBN 9789949255115