Edmund Valtman

See artikkel vajab toimetamist. Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Edmund Sigfried Valtman (ka Edmond Sigfried Valtman, enne eestistamist Valdman; 31. mai 1914 Tallinn – 12. jaanuar 2005 Bloomfield, Connecticut, Ameerika Ühendriigid) oli eesti karikaturist, ainuke eesti päritolu Pulitzeri preemia võitja.

Valtman sündis pagari perekonnas ja kooliteed alustas ta Westholmis, kuid juba esimese klassi poole pealt pidi minema Türi kooli, sest isa pagariäri pankroti tõttu kolis perekond Tallinnast Türile. Mõne aja pärast jätkas Edmund õpinguid taas Westholmi koolis, kuid 1925. aastal oli ta Türi koolis tagasi, kuna ta isa sai tööd Türil. 1927.–1928. aastal õppis Edmund Viljandi Peeter Adamsoni koolis. 1929.–1930. aastal õppis ta Viljandi Maakonna Poeglaste Gümnaasiumis. 1930. aastal läks tagasi Tallinna ja jätkas õpinguid Gustav Adolfi gümnaasiumis, mille lõpetas 1934. aastal.

Tegi enne teist maailmasõda mitmele Eesti ajalehele (Sakala, Eesti Sõna, Maa Sõna, Nool, Tallinna Post jm) kaastööd karikaturistina. Esimene karikatuur avaldati 1931. aasta 31. mail ajakirjas Laste Rõõm neljast pildist koosneva seeriana "Juku Väntavell ja uksekell". Kunsti õppis Roman Nymani joonistamis- ja maalimiskursustel ja lisaks käis ta veel kujur Ferdi Sannamehe juures akti joonistamas^[1]. 1941. aasta lõpul avas Valtman koos teiste tuntud karikaturistide Joki (Henn Arvo) ja Eiaga (Evald Reier) Viljandis Lossi tänaval EVE hotelli vastas karikatuuripuhveti, kus iga soovija, nende hulgas ka Wehrmachti sõdurid ja ohvitserid, said endast lasta šarže teha. 1942. aastal kutsuti Valtman palgaliseks karikaturistiks Tallinnas ilmuva Eesti Sõna juurde, kuid kuna toimetuse õhkkond kujunes peatoimetaja arusaamade tõttu pinevaks, siis 1943. aastal asus ta tööle ajalehte Maa Sõna^[2].

1943. aastal abiellus Edmund Valtman Viljandist pärit Helmi Grünbergiga, kellega ta elas koos kuni Helmi surmani 2002. aastal. Nad lahkusid enne teist Nõukogude okupatsiooni Eestist Saksamaale. 1944–1949 aastad möödusid peamiselt Geislingeni põgenikelaagris Saksamaal, kus Valtman jätkas oma katkenud kunstiõpinguid, osales mitmel kunstinäitusel ja saatis enda tehtud pilte ajalehtedele Eesti Post, Rindeleht^[3] ja Pildipost, samuti illustreeris ta lasteraamatuid.

1949. aastal õnnestus Valtmanitel emigreeruda Ameerika Ühendriikidesse, kus esimesed kaks aastat möödusid väikelinnas Little Silveris, sponsor Donald E. Lawesi juures. Seal töötas ta aednikuna ning loomatoidu- ja söelaos. Tööst vabal ajal joonistas ta karikatuure ja saatis neid nii kohalikele kui suurtele New Yorgi ajalehtedele. 1951. aasta suvel sattusid Valtmanid Hartfordi, kuhu nad otsustasid ka elama jääda, seal sai ta tööd kohaliku ajalehe The Hartford Times toimetuses karikaturistina. Peagi ilmusid tema karikatuurid ajalehtedes New York Times, Washington Post, Time ja paljudes teistes. 1961. aastal saatis Valtman Pulitzeri konkursile The Hartford Timesis ilmunud karikatuuri "Mees, sulle on vaja samasugust revolutsiooni nagu minul". Karikatuur osutus ülipopulaarseks ja tõi Valtmanile 31. augustil 1962 USA tunnustatuima – Pulitzeri preemia. Pärast Pulitzeri preemia saamist hakkasid tema karikatuurid ilmuma rohkem kui 100 riigi ajakirjanduses, sealhulgas Washington Postis, The New York Timesis jpm.

The Hartford Timesi juures töötas Valtman 1975. aastani, mil ta saadeti ootamatult pensionile. Tema tööde järele oli endiselt suur nõudlus ja tal oli lepinguid mitme sündikaadiga, kelle kaudu avaldati tema karikatuure paljudes maailma väljaannetes. Viimased karikatuurid joonistas Valtman ligi 90-aastaselt. Ajakirjanduses kutsuti Valtmanit hellitavalt ka Vallotiks^[4]. Lisaks karikatuuride joonistamisele Valtman ka maalis, tegi graafikat ja skulptuure ning kirjutas luuletusi. Paljud Valtmani karikatuurid olid vaimukalt lahendatud, tänu sellele ja hästi tabatud inimsarnasusele tee paljudesse USA muuseumidesse ja erakogudesse, nende hulgas ka Ameerika presidentide Harry Truman, Dwight Eisenhoweri, Richard Nixon ja Lyndon Johnson omadesse.

11. juunil 2005 toodi Edmund Valtmani ja tema abikaasa Helmi Valtmani tuhaga urnid Ameerikast tagasi kodumaale ning maeti Tallinna Metsakalmistule.

• Jakob Westholmi Gümnaasium, seejärel õppis mõnda aega Türil
• 1927–1928 Viljandi, Peeter Adamsoni koolis
• 1929–1930 Viljandi Maakonna Poeglaste Gümnaasium
• 1930–1934 Tallinn, Gustav Adolfi Gümnaasium

• 31. mail 1931 avaldas esimese Edmund Valtmani karikatuuri ajakiri Laste Rõõm.
• Pärast gümnaasiumi lõpetamist oli ajateenistuses Viljandi Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuses stenografisti ja joonestajana.
• 1940. aasta alguses oli lühikeset aega joonestaja Vabadussõja Ajaloo Komitee Töökomisjonis, hiljem töötas Viljandis joonestajana 4. diviisi staabis, Viljandi linnavalitsuses ja maavalitsuses.
• 1942–1944 oli Edmund Valtman karikaturist väljaannete Eesti Sõna ja Maa Sõna juures.
• 1944 lahkus ta koos oma abikaasa Helmiga Eestist.
• Aastad 1944–1949 möödusid peamiselt Geislingeni põgenikelaagris Saksamaal.
• 1949 emigreerusid Valtmanid Ameerika Ühendriikidesse, kus elasid algul Litlle Silveris, seejärel siirdusid Hartfordi.
• 1951. aastal asusid nad elama Hartfordi, kus Valtmanist sai Hartford Timesi karikaturist (1951–1975).
• 1961. aastal toimus tema esimene karikatuurinäitus Hartfordi linnaraamatukogus.
• 1962. aasta mais pärjati Edmund Valtman Pulitzeri preemiaga, mis on USA tunnustatuim ajakirjandusauhind.
• 1983. aastal nimetati ta USA Connecticuti osariigi 20 tuntuima isiku hulka.

Edmund Valtmani vend oli karikaturist Helmut Valtman (HAVE), kes töötas 1927–1929 Sakalas karikaturisti ja korrespondendina.

2001. aastast korraldatakse Edmund Valtmani karikatuurivõistlust.

2002. aastal annetas Edmund Valtman 50 000 dollarit Eesti Rahvuskultuuri Fondile, et sellest summast loodaks kaks uut allfondi Eesti Muusikaakadeemia ja Eesti Kunstiakadeemia üliõpilaste toetamiseks. Üks pidi hakkama kandma Edmund Valtmani, teine Helmi Valtmani nime. Edmund Valtmani fond toetab stipendiumiga Eesti Kunstiakadeemia üliõpilast või alla 30-aastast Eesti Kunstiakadeemia vilistlast parima graafilise teose või graafilise sarja eest, Helmi Valtmani mälestusfond toetab stipendiumiga Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia klaveri eriala parimat üliõpilast. Mõlema fondi halduskogu esimees on Indrek Laul.

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Edmund Valtman

• Heiki Raudla: Edmund Valtman – mees, kes joonistas Ameerika presidente, Kultuur ja Elu
• Eesti Päevaleht (16. juuli 2005) – Edmund Valtman: sõjapõgenik tõi Eestile esimese Pulitzeri
• Edmund Valtman Eesti biograafilises andmebaasis ISIK