Benvenuto Cellini

Benvenuto Cellini
	Benvenuto Cellini büst Firenze Vanal sillal
Sünninimi	Benvenuto Cellini
Sündinud	3. november 1500; Firenze, Firenze Vabariik
Surnud	13. veebruar 1571; Firenze, Firenze suurhertsogkond
Rahvus	itaallane
Haridus	Accademia delle Arti del Disegno
Tegevusala	kullassepp, skulptor, maalikunstnik
Kunstivool	manerism
Tuntud teoseid	"Cellini soolakelder" ("Saliera"), 1543

Benvenuto Cellini (hääldus: [benveˈnuto tʃelˈlini]; 3. november 1500 Firenze – 13. veebruar 1571 Firenze) oli Itaalia kullassepp, skulptor, maalikunstnik, sõdur ja muusik, kes on samas ka tuntuks saanud autobiograafia autor. Ta oli üks tähtsamaid manerismi kunstnikke.

Elukäik

Noorus

Benvenuto Cellini sündis Firenzes Itaalias. Tema vanemad olid Giovanni Cellini ja Maria Lisabetta Granacci. Enne esimese lapse sündi olid nad olnud abielus juba kaheksateist aastat. Benvenuto oli pere teine laps. Maaomanikust pillimehe ja muusikariistade valmistaja pojana oli Cellinil esimene tõsisem kokkupuude seadusega varases nooruses, kui ta pagendati sünnilinnast väidetava osaluse eest kakluses. Seega ei piirdunudki tema varajane kunstiline koolitus üksnes Firenze kullassepa Marconega (Antonio di Sandro), vaid ta sai koolitust ka Siena kullassepalt Francesco Castorolt. Pärast Bologna ja Pisa külastamist lubati Cellinil naasta Firenzesse ja jätkata oma tööd seal.

Cellini "Saliera", loodud Pariisis 1540–1543; kuld, osaliselt kaetud emailiga, eebenipuust alusel
"Perseus Medusa peaga"

Kirjandus

Benvenuto Cellini, "Elu" (autobiograafia katkend), tõlkinud Riina Lõhmus – Renessansi kirjanduse antoloogia, Eesti Raamat, Tallinn 1984, lk 135–138 ja kommentaarid lk 650–651
Benvenuto Cellini, "Sulakuld. Benvenuto Cellini elu, tema enda käega kirja pandud" (Tõlgitud raamatust "Autobiography of Benvenuto Cellini"). Inglise keelest tõlkinud Olev Luhaveer; eessõna: Daila Aas; kujundaja Tiiu Allikvee. sari Kunstiromaan, Kunst, Tallinn 1995, 456 lk; ISBN 5899200928
Linnar Priimägi, "Biograafiline elu" (Benvenuto Cellini raamatu "Sulakuld" arvustus) – Looming 1996, nr 4, lk 564–566; loetav ka Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis

Välislingid