Harilik aspar

Harilik aspar
	; Harilik aspar Aspar officinalis
Taksonoomia
Riik	Taimed Plantae;
Hõimkond	Õistaimed Magnoliophyta;
Klass	Üheidulehelised Liliopsida;
Selts	Asparilaadsed Asparagales;
Sugukond	Asparilised Asparagaceae;
Perekond	Aspar Asparagus;
Liik	Harilik aspar;
Binaarne nimetus
	Asparagus officinalis; L.

Harilik aspar (köögiviljana spargel ja toalillena asparaagus; Asparagus officinalis) on aspariliste sugukonda aspari perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim.

Kirjeldus

Juur

Taimel on lühikeste harunemata juurtega risoom. Risoom suudab taime 15–20 aastat kasvatada. Selle ülemisest osast arenevad jämedad võrsed.

Vars

Noor võrse ehk n-ö küünis sirgub maa-aluse juure küljes.

Täiskasvanud aspari vars puitub. Tugevasti harunenud vars on püstine ja võib kasvada 1,5–2 m kõrguseks. Taime varrel kasvavad helerohelised, kaharad, 3–6 kaupa kimpu kogunenud 1–3 cm pikkused ja 1 mm laiused, lehtede ülesandeid täitvaid harud ehk kladoodid.

Õis

Üldiselt on harilik aspar kahekojaline taim. Leidub aga ka vorme, millel samal taimel on nii isas- kui emasõied, samuti mõlemasooliste õitega taimi. Õied on kellukakujulised, rohekasvalged kuni kollakad, 4,5–6,5 mm pikad, paiknevad kas üksikult või 2–3 kaupa. Õiel on 6 alusel osaliselt kokku kasvanud õielehte.

Vili

Vili on kolmekambriline, väike, punane mari, mille läbimõõt on 6–10 mm. Igas kambris on 1–2 musta seemet.

Levila

Looduslikult kasvab ta rannikul Põhja-Hispaaniast kuni Loode-Saksamaani, samuti Briti saartel. Eestis leidub seda looduslikult läänesaarte rannikul ja laidudel. Mõned autorid käsitlevad metsikut asparit iseseisva liigina Asparagus prostratus.

Ajaloost

Harilik aspar on Vahemere maade idaosast pärit. Seda on kasutatud üle 2000 aasta, esialgu ainult ravimtaimena. Vana-Kreekas oli harilik aspar üks armastusejumalanna Aphrodite tunnuseid. Sellega pärjati vastabiellunuid ja ehiti pulmaloože.

Ammu enne Vana-Kreeka ja Vana-Rooma tsivilisatsiooni oli spargel väidetavalt levinud juba Vana-Egiptuses.

Arvatakse, et sparglit hakati köögiviljana kasvatama kõigepealt Vana-Roomas. Spargli kirjeldusi võib kohata Rooma õpetlaste töödes, näiteks Plinius Vanema "Loodusloos". Vanad roomlased tõid esile spargli virgutavat toimet, muutes nukrad ja sünged lõbusateks ja elurõõmsateks. Spargli omadustele pühendati sel ajal terveid traktaate. Hariliku aspari ladinakeelses nimetuses viitab sõna officinalis raviotstarbele. Roomlased hindasid seda taime nii väga, et kandsid seda amuletina kaelas. Maailma vanimas säilinud kokaraamatus, Apiciuse 3. sajandi teoses "De re coquinaria" on spargli küpsetamise retsept.

Keskajal kasvatasid taime peamiselt araablased, Euroopas oli ta unustatud. Louis XIV ajal läks spargli kasutamine taas moodi. Alates 17. sajandist on aretatud hulk sorte, mida tänapäeval kasvatatakse eelkõige Euroopas, Mehhikos, USA-s ja Taiwanil.

Kasvatamine

Tänapäeval kasvatatakse lõviosa sparglist Hiinas. Maailma suuruselt teine sparglitootja on Peruu, kes on ka maailma suurim sparglieksportija. Suurim valge spargli tootja on Hispaania.^[1] Suurim spargliimportija on USA, kes on ise tootmise poolest koos Mehhiko ja Saksamaaga maailma neljas kuni kuues riik.

Toiteväärtus

Spargel on rikas valkude, mineraalainetest raua, seleeni, kaaliumi, naatriumi ja fosfori poolest. Äsjakorjatud roheline spargel on valgest sparglist vitamiinirikkam. Sparglis on foolhapet; vees lahustuvat vitamiini S-metüülmetioniin; C-, A- ja B-vitamiini.

Kasutamine

Hariliku aspari söödav osa on noor võrse ehk küünis. Harunenud vars enam söögiks ei kõlba. Peamine tarbimishooaeg kestab märtsist juuni lõpuni.

Toiduks sobivad noored võrsed. Söögiks sobivate sparglite jaotus:

lilla (mõne allika järgi violetne) spargel;
roheline spargel;
valge spargel.

Rahvameditsiinis kasutatakse asparit südamepuudulikkuse, maksa- ja neeruhaiguste ning podagra korral. Seda kasutatakse maksahaiguste korral, kuna aspar kaitseb maksa rakke.^[2]

Köögiviljana kasvatatakse Eestis harva, tihedamini ilutaimena. Süüakse paarkümmet sparglisorti kolmesajast.

Uriin

Spargli mõju sööja uriinile on täheldatud juba ammu. John Arbuthnot kirjutas 1735 oma teoses "Essee toitude loomusest" ("An Essay Concerning the Nature of Aliments"): "asparaagus ... muudab uriini lõhnavaks (eriti kui ta on valgena lõigatud) ja sellepärast on mõned arstid kahtlustanud, et see ei ole hea neerudele. Kui nad vanemaks saavad ja puituma hakkavad, kaotavad nad selle omaduse, aga siis nad ei ole enam nii nauditavad."

Marcel Proust kirjutas: "Asparaagus muudab minu pissipoti lõhnaõlipudeliks."

Enamik inimesi seda lõhna siiski ei tunne. Kahtlustati, et osa inimesi seedib sparglit kuidagi teistmoodi, nii et nende uriin ei lõhna pärast spargli söömist. Alates 1950. aastatest on seda teaduslikult uuritud, kuid alles 1989 selgitati välja, et kõigi sparglit söönud inimeste uriin on ühtemoodi lõhnav, kuid kõigest 22% inimestest on geen, mis võimaldab seda lõhna tajuda.

Mõned aspari koostisained metaboliseeruvad, andes uriinile lõhna mitmesuguste väävlit sisaldavate laguproduktide tõttu. Nende hulka kuuluvad tioolid, tioestrid ja ammoniaak. 1987. aasta uurimus tegi kindlaks kuus keemilist ainet, mis koos lõhna moodustavad: metaanetiool, dimetüülsulfiid, dimetüüldisulfiid, bis(metüültio)metaan, dimetüülsulfoksiid ja dimetüülsulfoon. Neist kaks esimest on kõige teravama lõhnaga, aga kaks viimast muudavad lõhna magusaks. Esimese selleteemalise uurimuse tegi juba 1891 Marcel Nencki, kes eraldas üksnes metaanetiooli ja pidas seda kogu lõhna eest vastutavaks.

Kõik need ained tekivad asparaagushappe ja selle derivaatide lagunemisel, sest see on ainus asparile ainuomane keemiline aine, mis väävlit sisaldab. Noored taimed sisaldavad asparaagushapet rohkem, sellepärast on noorte taimede söömise järel mõju tugevam. Bioloogiline mehhanism, kuidas asparaagushape nendeks aineteks laguneb, on esialgu veel ebaselge.