Arutelu:Diatooniline intervall
Mis on loomulik helirida? Need ongi ju diatoonilised heliread, mis on tulnud kirikulaadidest. --Tiuks 25. aprill 2008, kell 09:42 (UTC)
- Muusikateooria mõistete defineerimisel tuleb arvestada ajaloolist aspekti ja mitte vaadata neid läbi aegade kehtinud või kehtivatena. Loomuliku helirea mõiste on kaasmõiste harmoonilisele ja meloodilisele helireale, mis on kõik seotud funktsionaalharmoonia ja duur-moll-süsteemiga, mis tekkis alles 16.sajandi keskpaiku. See, et loomulikud heliread kattuvad eelnenud ajastu kirikuheliridadega, näitabki seda, et funktsionaalharmoonia süsteem kasvas välja eelnenud modaalsest kirikuheliridade süsteemist.--Andrus Kallastu 25. aprill 2008, kell 13:53 (UTC)
- Kui sa teed artikli kirikuheliridadest, kas siis on vaja veel eraldi artiklit loomulikust helireast? Võib teha ju ümbersuunamisega ja ühes artiklis seletada asja. --Tiuks 25. aprill 2008, kell 14:08 (UTC)
- Mina ei jõua sellega hetkel tegelda. Kirikuheliridadest on päris mahukas artikkel saksa vikipeedias[1]. Selle võiks ju ära tõlkida. --Andrus Kallastu 25. aprill 2008, kell 21:06 (UTC)
- Kui sa teed artikli kirikuheliridadest, kas siis on vaja veel eraldi artiklit loomulikust helireast? Võib teha ju ümbersuunamisega ja ühes artiklis seletada asja. --Tiuks 25. aprill 2008, kell 14:08 (UTC)
"Diatoonilise intervalli" mõiste on segane: arusaamatuks jääb, mida siin üritatakse defineerida? Eriti huvitav on tritooni väljajätmine hoolimata sellest, et f ja h vahel on tritoon täitsa olemas. Rääkida saab siiski ainult kontekstist, st diatoonikast vastandina näiteks kromaatikale, pentatoonikale või oktatoonikale. Ükski helikõrgus või intervall ei ole automaatselt kas "diatooniline", "kromaatiline" vms.--Andrus Kallastu (arutelu) 29. juuni 2017, kell 13:17 (EEST)
- See mõiste ei ole minu koostatud. Ma tõesti ei viitsi muusikasse süveneda. Tee nagu tundub parem. --Tiia (arutelu) 29. juuni 2017, kell 13:21 (EEST)
- Minu küsimus ongi põhimõttelisemat laadi. Nö "diatoonilise intervalli" mõistest räägitakse näiteks Groove-s (An interval is said to be diatonic if it is available within a diatonic scale. The following intervals and their compounds are all diatonic: minor 2nd (S), major 2nd (T), minor 3rd (TS), major 3rd (TT), perfect 4th (TTS), perfect 5th (TTST), minor 6th (STTTS), major 6th (TTSTT), minor 7th (TSTTTS), major 7th (TTSTTT) and the octave itself. The TRITONE, in theory diatonic according to this definition, has traditionally been regarded as the alteration of a perfect interval, and hence chromatic; it may be either a semitone more than a perfect 4th (augmented 4th: TTT) or a semitone less than a perfect 5th (diminished 5th: STTS).). Vastav peatükk on olemas ka saksa vikipeedias artiklis Diatonik (Diatonische Intervalle sind solche, die in einer diatonischen Tonleiter leitereigen enthalten sind. Im Einzelnen sind dies: reine Prime, Quarte, Quinte und Oktave, kleine und große Sekunde, Terz, Sexte und Septime. Der Tritonus ist zwar auch Bestandteil diatonischer Leitern, wird aber als übermäßige Quarte, also als chromatische Variante der reinen Quarte bestimmt und nicht zu den diatonischen Intervallen gerechnet. Im Unterschied zu chromatischen (also übermäßigen oder verminderten) Intervallen gelten in der tonalen Musik diatonische Intervalle als unmittelbar verständlich. Für die Unterscheidung von diatonischen und chromatischen Intervallen spielt es keine Rolle, ob die beteiligten Töne Versetzungszeichen haben oder nicht. Entscheidend ist allein, ob das betreffende Intervall Bestandteil einer diatonischen Skala ist oder nicht. Beispiele: Die kleine Terz c-es ist ein diatonisches Intervall, das unter anderem in c-Moll, Es-Dur oder B-Dur leitereigen vorkommt. Bei enharmonischer Umdeutung des es zum dis wird daraus ein chromatisches Intervall: die übermäßige Sekunde c-dis, die in keiner diatonischen Skala enthalten ist.; Die kleine Sekunde c-des ist diatonisch, die übermäßige Prime c-cis ist dagegen chromatisch. Die kleine Sekunde wird auch diatonischer Halbton, die übermäßige Prime chromatischer Halbton genannt. Die Unterscheidung zwischen chromatischen und diatonischen Intervallen ist nur bei Verwendung reiner Stimmungen akustisch real, bei der heute üblichen gleichstufigen Stimmung dagegen verschwindet der hörbare Unterschied. Er existiert dann nur noch im Notenbild und als gedankliche Vorstellung, die dem besseren Verständnis musikalischer Zusammenhänge dienen kann.) Tegu võib olla ajaloolise lähenemisega, kuid seda tuleks siin artiklis ilmselt kuidagi selgemalt väljendada. --Andrus Kallastu (arutelu) 29. juuni 2017, kell 13:55 (EEST)