Anselme Laonist

Anselme (Anselm, Anselmus) Laonist (Anselmus Laudunensis Scholasticus; umbes 1050 – 15. juuli 1117) oli katoliku teoloog, varaskolastika esimene süstematiseerija ^[1].

Anselme oli talupoja poeg.

Ta õppis Beci kloostris (benediktiinide klooster Normandias) ja oli Canterbury Anselmi õpilane.

Aastast 1076 oli ta Pariisis teoloogiaõpetaja^[1]. Umbes 1090. aastast (sajandi lõpust^[1]) oli ta ülemdiakon ja õpetas koos vennaga ^[1] Laoni piiskoplikus koolis, kus kogus enda ümber palju õpilasi, kellest tuntuimad on Guillaume Champeaux'st ja Pierre Abélard (kes oli tema õpilane lühikest aega ^[1]). Et tema õpetus peegeldas siiski ainult traditsioonilist õpetust ja rajanes tekstide rangel tõlgendamisel, mitte omapoolsetel kaalutlustel, pöördus Abélard temast peagi ära. Anselme lükkas tagasi iga küsimuseasetuse, millele ei saanud autoriteetsete tekstide põhjal vastata.

Anselme keeldus mitu korda piiskopiametist. Viimastel aastatel tegeles ta ainult oma õpetuse viimistlemisega.

Tema teosed, eelkõige sententsid ja interlineaargloss, kaotasid peagi õpetajate ja õpilaste soosingu. Nende asemele tulid järgmise põlvkonna teosed, nagu Petrus Lombarduse "Sententsid". Anselme andis siiski suure panuse selliste skolastika reeglite väljatöötamisse, mis võimaldavad peale tsitaatide ka argumente, ning keskaegse teoloogia aluseks oleva intellektuaalse pärandi selgitamisse.

• "Glossa interlinearis" (interlineaargloss) Uue Testamendi juurde (Vulgata väljaanne lühikeste ridadevaheliste selgitustega (Antwerpen 1634)
• "Glossa ordinaria", Antwerpen 1634 (see omistati varem ekslikult Walahfrid Strabole)
• "Ennarationes" (allegoriseerivad kommentaarid Ülemlaulule, Matteuse evangeeliumile ja Johannese ilmutusele
• "Num Deus vult malum?" ("Kas siis Jumal tahab kurja?"; õpetuskiri Liège'i Laurentiuse kloostri abtile; käsitleb Rm 9 põhjal kurjuse probleemi)

Tema teosed on Jacques Paul Migne'i väljaande "Patrologia Latina" 162. köites lehekülgedel 1040–1117.

• G. Lefèvre. "Anselmi Laudunensis et Radulfi fratris eius sententiae excerptae", Evreux 1895.
• "Realencyclopädie für protestantische Theologie und Kirche", 3. trükk, I, 1896, lk 571–572.
• G. Lefèvre. "Les variations de Guillaume de Champeaux et la question des universaux", Lille 1898.
• M. Grabmann. "Die Geschichte der scholastischen Methode II", Freiburg/Breisgau 1911, lk 136 jj.
• Dictionnaire d'histoire et de géographie ecclésiastiques, Paris 1912–, lk 485jj.
• Franz Bliemetzrieder. Anselms von Laon systematische Sentenzen I (Texte), 1919.
• Heinrich Weisweiler. "Das Schrifttum der Schule Anselms von Laon und Wilhelms von Champeaux in deutschen Bibliotheken. Ein Beiträg zur Geschichte der Verbreitung der ältesten scholastischen Schule in deutschen Landen", 1936.
• B. Smalley. La Glossa ordinaria. – Recherches de Théologie Ancienne et Médiévale, 1937, vol. 9, lk 365 jj.
• W. Wattenbach. "Deutschlands Geschichtsquellen im Mittelalter. Deutsche Kaiserzeit", bearbeitet von R. Holtzmann und W. Holtzmann, I, Berlin 1938, lk 660, 767, 781, 782.
• J. de Ghellinck. "Le mouvement théologique du XIIe siècle", Bruges 1948 (2. trükk), lk 133 jj.
• Arthur Michael Landgraf. "Einführung in die Geschichte der theologischen Literatur der Frühscholastik", 1948, 55 jj.
• B. Smalley. "The Bible in the Middle Ages", Oxford 1952 (2. trükk).
• F. Überweg. Grundriß der Geschichte der Philosophie, II, bearbeitet von B. Geyer, Basel und Graz 1951 (12. trükk)
• "Lexikon für Theologie und Kirche", I, 1957, lk 595jj.
• "Die Religion in Geschichte und Gegenwart. Handwörterbuch für Theologie und Religionswissenschaft", I, Tübingen 1957, lk 399.
• C. Giraud, "Per verba magistri. Anselme de Laon et son École au XIIe siècle", Brepols Publishers, 2010, ISBN 978-2-503-53341-4

• Migne'i väljaanne:
  • Vita operaque (Elu ja teosed) (pdf)
  • Vita operaque (pdf)
  • Enarrationes in Cantica Canticorum (pdf)
  • Enarrationes on Evangelium Matthaei (pdf)
  • Enarrationes in Apocalypsin (pdf)
  • Epistola ad H. Abbatem S. Laurentii Leodiensis (pdf)