Andestus

Andestuse ehk andeksandmise mõiste hõlmab pahateo (kahju tekitamise või õiguste rikkumise) ohvri loobumist vaenulikkusest (pahameelest, kättemaksusoovist) pahategija vastu ja pretensioonidest talle ning selle modifikatsioone (andestamine iseendale, andestamine teiste eest, Jumala andestus, andestus Jumalale). Laiemalt võidakse andestada ka iseloomujooni^[1], samuti võidakse rääkida mittemoraalsest andestamisest, näiteks muusikapala halva esitamise puhul^[2][3].

Andestus on sageli, kuid mitte tingimata seotud lepitusega, rikutud suhte taastamisega.

Kristluses seostatakse andestust Jumala andestusega üleastujatele lunastuses.

Filosoofias on seoses andestusega kõige rohkem arutatud, milles andestus seisneb, kellel on voli andestada ning millal on andestus hea, õige või kiiduväärne?^[3]

Kui tegu näib moraalselt väärana, aga ei ole seda, siis saab tegu õigustada, väites, et see tegu on moraalselt lubatud. Õigustamine eeldab, et tegu ei ole moraalselt väär, andestus seda ei eelda; veel enam, vähemalt enamasti andestataksegi moraalselt väärasid tegusid. Kui keegi ütleb, et ta andestab mulle, aga ma ei ole midagi valesti teinud, võib see olla solvav.^[3]

Vabandamine ei ole sama mis andestamine: täielikult vabandatud pahateo puhul pole midagi andestada, sest siis ei ole tegija laiduväärt. Vabandatakse tegusid, mis on moraalselt halvad või lubamatud, kuid mille eest tegija ei vääri moraalset laitust ega ole moraalselt vastutav. Selleks on vajalikud vabandamise tingimused, põhjendid laiduväärsuse ja vastutuse puudumise kasuks. Seevastu andestus ei eelda laiduväärsuse ja vastutuse puudumist. Sageli väidetakse, et moraalne laiduväärsus on andestuse tarvilik tingimus ^[4] (Espen Gamlund (2011) ei nõustu sellega: näiteks moraalidilemma puhul andestatakse mittelaiduväärseid pahategusid). Isegi kui see nii ei ole, on andestamine on ikkagi vabandamisest erinev, sest andestuse puhul on laiduväärsus võimalik, vabandamise puhul mitte.^[3]

Mahitamine^[5] on laiduväärse teo laitmata jätmine ja võib-olla pahategemise jätkamise võimaldamine^[6]. Mahitada võidakse kahtemoodi: aktsepteerides ja mitte pahaks pannes (A-mahitamine) või sallides, kuid pahaks pannes (D-mahitamine ehk leppimine)^[7]. Eve Garrardi ja David McNaughtoni (2010) järgi tähendab teo mahitamine sisuliselt ütlemist, et see polnudki nii halb, polnudki päriselt väär, on see siis tõsi või mitte. Ka Jean Hampton^[8] räägib millestki A-mahitamise taolisest: mahitamine on moraalset protesti vääriva teo aktsepteerimine ilma protestita, saades lahti otsustusest, et tegu on väär ja tegija on pahategija, ning protesti märkivatest tunnetest, näiteks pahameelest. Ent selleks et andestada, peab ohver võtma asja nii, et see, kellele ta andestab, tegi midagi moraalselt väära või halba või pahelist. D-mahitamisest erineb andestusest selle poolest, et andestaja on valmis laitma ega lepi teoga. Edasi, tavaliselt me ei saa andestada teistele tehtud ülekohut, küll aga saame seda mahitada^[9]. Ja mahitada saab käitumist või iseloomu, kuid mitte tegijat, andestatakse aga tegijale käitumise või iseloomu eest.^[3]

Armuandmine on kuriteo karistuse või muude õiguslike tagajärgede tühistamine tavaliselt kõrge võimukandja poolt. Kuigi armuandmise ja andestamise põhjendis on sageli sarnased, on üks erinevus see, et armu ei anna tavaliselt ülekohtu ohver ise. Filosoofide valdav arvamus on, et ühe erandiga on mitteasjaosalisel võimatu andestada, sest andestus on ohvri eesõigus. Peale selle, armuandmine on pakkumine, mis selleks, et selle eesmärk oleks täidetud, tuleb vastu võtta, aga andestamise puhul säärast pakkumist ja vastuvõtmise vajadust ei ole, kuigi mõned autorid räägivad ka andestusest kui pakkumisest, eriti kui jutt on lepitusest^[10].^[3]

Ka halastust tuleb andestusest eristada^[11]. Halastus on avalikud, andestada saab ka privaatselt, ja filosoofid ongi arutanud põhiliselt privaatset andestust. Halastada saab kolmandale isikule ülekohtu tegijale, aga andestada mitte, sest selleks pole voli (välja arvatud erandjuhud). Halastajal peab paljudel juhtudel olema võim selle üle, kellele ta halastab; andestusel sellist seost võimuga ei ole.^[3]

Kui mulle tehakse ülekohut, siis see tavaliselt kahjustab minu suhet ülekohtutegijaga, rasketel juhtudel viib see suhte katkemiseni. Ka ülekohtu eest laitmine kahjustab sageli suhet. Hoidutakse heatahtlikkuse näitamisest või näidatakse välja usalduse puudumist. Andestusega kaasneb sageli küll lepitus, see aga ei ole andestuse tarvilik ega piisav tingimus. Lepitust peetakse mittetarvilikuks muu hulgas sellepärast, et pahategija ei pruugi tahta leppida, aga andestada saab talle sellegipoolest. Leppimine võib olla võimatu ka sellepärast, et pahategija võib olla ära. Mõnikord ei ole suhte taastamine moraalselt mõistlik^[12], sest see võib näiteks täiendavat moraalset kahju tuua. Teisest küljest, leppimine ei ole andestuse piisav tingimus, sest suhe võidakse taastata ka pragmaatilistel kaalutlustel.^[3]

Andestuse üldine eesmärk on lepitus^[13], see on suunatud sõbralikele suhetele^[14], kuigi lepitus on mõnikord võimatu või ebamõistlik. Mõnikord võib see tähendada, et andestuse eesmärk on parandada suhe endisesse seisundisse, mõnikord aga saab leppimine olla ainult osaline; taastatud suhte iseloom peab vastama osapoolte olukorrale pärast üksteisega andestamist^[15]. Valdava arusaama järgi on andestuse peamine eesmärk ülekohtuteoga katkestatud suhte taastamine. Selleks on tarvis, et ohver pahategija ümber hindaks, ja seejuures loobutakse pahameelest või muust moraalsest vihast^[16] või kättemaksust^[17].

Andestamine aitab ohvril sageli vabaneda tugevatest negatiivsetest emotsioonidest, mille kestmine oleks psüühiliselt ja füüsiliselt kahjulik. Pahategijat aitab andestus sellega, et ta saab lahti ohvri laitusest ja tema pihta suunatud rasketest tunnetest või aitab üle saada süütundest ja kahetsusest, et eluga edasi minna. Mõned filosoofid ütlevad, et andestus teeb mineviku ümber. Emmanuel Levinasi^[18] järgi andestus toimib minevikule, kuidagi korrates sündmust, seda puhastades. Hannah Arendti^[19] järgi muudab andestus pahategija mineviku eetilist tähendust, jätmata sellele püsivat iseloomu.

Levinud on vaade, et andestuse olemusse kuuluvad tunded teise suhtes. Jeffrie Murphy väidab, et andestus puudutab primaarselt tundeid, mitte kohtlemist^[20]. Andestuse emotsiooniteooriate järgi on andestus oma olemuselt emotsioonimuutus. Andestuse juurde kuulub mõnest negatiivsest emotsioonist, näiteks pahameelest, vihkamisest, vimmast, ülesaamine või selle kustutamine või kõrvaldamine või sellest lahtiütlemine. Näiteks Kathleen Dean Moore'i^[21] järgi iseloomustab andestushoiakut heatahtlikkus ja isikliku pahameele puudumine seoses pahateoga, Norvin Richardsi^[22] järgi tähendab andeksandmine kõigi negatiivsete tunnete mahajätmist seoses teatud ülekohtuteoga, Stephen Darwalli^[23] Suured lahkarvamused puudutavad seda, milliste emotsioonidega on tegu ning mida andestamiseks nendega teha tuleb.

Kõige levinuma vaate järgi on andestusse puutuv emotsioon pahameel^[24]. Mõnede emotsiooniteoreetikute arvates ei ole pahameel andestuse tarvilik ega piisav tingimus; ületada võib ja tuleb ka teisi emotsioone. Ja ka need, kes peavad pahameelt (resentment) andestuse tarvilikuks või piisavaks tingimuseks, pole ühel meelel selles, mis pahameel on. Ühed peavad pahameelt vaenulikuks tundeks, mille eesmärk on pahategijat kahjustada^[25], teised omamoodi moraalseks protestiks^[26], kolmandad paradigmaatiliseks moraalseks vihaks^[27], neljandad kättemaksukireks^[28], viiendate järgi ei pruugi pahameelest tulenede kättemaksusoovi^[29] Jeffrey Blusteini^[30] järgi on pahameel üks solvumistunnetest.

Minimaalse emotsionalismi järgi tuleb selleks, et andestada, ületada ainult vaenulikud kättemaksutunded – hoiakud, mille eesmärk on, et ülekohtutegija kannataks selle eest, mida ta tegi^[31] Sellised emotsioonid on näiteks õelus, vimm ja pahatahtlikkus. See vaade möönab küll, et võidakse kogeda viha, kurbust, pettumust, haavumist ja muid negatiivseid emotsioone, end väidab, et andestuse jaoks on tarvis ainult ülesaamist kättemaksu- ehk vaenuemotsioonidest.

Mõõduka emotsionalismi järgi tuleb andestamiseks üle saada peale vaenulike kättemaksutunnete ka moraalsest vihast. Paul Hughesi^[32] vaated kuuluvad sellesse klassi. Moraalne viha on tema järgi hoiak, mille osalt moodustab uskumus, et teine on mind ülekohtuselt kahjustanud; pahameel on moraalse viha paradigmaatiline juhtum. Ka Charles Griswoldil^[33] on sarnased vaated: pahameelest lahtiütlemine ei nõua kõigist pahateoga seotud negatiivsetest tunnetest loobumist, kuid andestus tähendab ülesaamist pahameele võtmetunnuseid kehastavatest ja jäädvustavatest negatiivsetest tunnetest, mis pahameelega sageli kaasnevad, näiteks põlgust, sest need on moraalse vihkamise modulatsioonid. Griswoldi järgi (erinevalt Garrardist ja McNaughtonist) ei kuulu pahameele alla pahategijale kannatuse põhjustamise soov, vaid soov nõuda välja kohane karistusmäär^[34].

Ekspansiivse emotsionalismi järgi tuleb ohvril andestamiseks üle saada kõigist negatiivsetest emotsioonidest, mis tal konkreetse ülekohtuteoga seoses on. Sellel seisukohal on Norvin Richards^[22]: ületada tuleb ka näiteks kurbus ja pettumus^[35]. Ka Jeffrie Murphy on Richardsi jt mõjul selle seisukohani jõudnud^[36] (ta mainib ka vihkamist, jälestust ja ükskõiksust).

Mis laadi muutused peavad toimuma? Sageli räägitakse pahameele ületamisest^[37]. Teised autorid on väitnud, et pahameel tuleb maha jätta^[38] või sellest tuleb loobuda või see tuleb tagasi võtta^[23] või minna lasta^[39] või kõrvaldada^[40]. Harva räägitakse üksikasjalikumalt, mis peab emotsionaalses elus muutuma^[41]. Missugustest muutustest on jutt kuidas need on omavahel seotud? Kas näiteks pahameele ületamise korral on see täielikult kõrvaldatud? Enamik emotsiooniteoreetikuid on nõus kahe asjaga.

Esiteks, jutt ei ole mitte igasugusest pahameele kõrvaldamisest. Näiteks kui ma pea ära löön ja see kõrvaldab pahameele, siis see ei tähenda, et ma annan andeks. Samuti ei peeta andestamiseks seda, kui pahameel kaob protsessiga, mis ei ole minu kontrolli all ega mulle teada^[42]. Sellepärast nõutakse tavaliselt, et pahameel ületatakse mingitel põhjenditel^[43]. Mis laadi põhjendid need peavad olema? Mõnikord väidetakse, et põhjendid peavad olema moraalsed^[44] Murphy^[45] pakub, et õiget laadi põhjendid on see, et pahategija on kahetsenud või tema süda on muutunud, tal olid head motiivid või ta on küllalt kannatanud.

Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud.

 Pikemalt artiklis Iseendale andestamine

Endale andestab inimene olukorras, kus ta on teinud midagi moraalselt valesti ja inimene arvab, et ta on selles pahateos süüdi.^[46] Endale andestamisega saab inimene üle negatiivsetest emotsioonidest, mida inimene peab pahategudega kaasnevateks.^[46] Pahategudega seostatud negatiivsed emotsioonid on süü, kahetsus, süüdistamine, häbi, enda vihkamine ja/või enda põlgamine.^[46]

Olulised elusündmused, millega kaasneb trauma, võivad inimesele põhjustada süütunnet ja enda vihkamist.^[47] Inimestel on võime oma käitumisega peegeldada, kas nende teod on moraalsed.^[47] Trauma olukorras inimesed saavad valida, kas nad annavad endale andeks, kui nad lubavad muutuda ja elada moraalset elu või ei.^[47] Endale andestamist võib minna vaja olukordades, kus inimene on endale või teistele haiget teinud.^[47]

• Thomas Hobbes. Leviathan III, "An Authority to Forgive, or Retain Sins"
• Joseph Butler. Fifteen Sermons Preached at the Rolls Chapel.
• P. F. Strawson. Freedom and Resentment, 1960. Ümbertrükid: Peter Strawson (toim). Studies in the Philosophy of Thought and Action, Oxford 1968; Peter Strawson. Freedom and Resentment and other Essays, London: Methuen 1974. Veebiversioon. Vt Peter Strawson#Vabadus ja pahameel.
• R. S. Downie. Forgiveness. – The Philosophical Quarterly, 1965, 15, lk 128–134. Vt Robin Downie#Andestus.
• R. J. O'Shaughnessy. Forgiveness. – Philosophy, 1967, 42(162), lk 336–352.
• Joseph Beatty. Forgiveness. – American Philosophical Quarterly, 1970, 7 (3), lk 246–252.
• Aurel Kolnai. Forgiveness. – Proceedings of the Aristotelian Society, 1973–74, 74, lk 91–106.
• John Gingell. Forgiveness and Power. – Analysis, 1974, 34, lk 180–183.
• William R. Neblett. Forgiveness and Ideals. – Mind, 1974, 83 (330), lk 269–275.
• H. J. N. Horsbrugh. Forgiveness. – Canadian Journal of Philosophy, 1974, 4(2), lk 269–282.
• Anne C. Minas. God and Forgiveness. – Philosophical Quarterly, 1975, 25, nr 99. Vt Anne Minas#Jumal ja andestus.
• Paul Twambley. Mercy and Forgiveness. – Analysis, 1976, 36(2), lk 84–90.
• Meirlys Lewis. On forgiveness. – Philosophical Quarterly, 1980, kd 30, nr 120, lk 236–245.
• David Londey. Can God forgive us our trespasses? – Sophia, kd 25, nr 2, 1986, lk 4–10.
• Jeffrie Murphy. Forgiveness and Resentment. – Midwest Studies in Philosophy, kd VII. Uus versioon: Jeffrie G. Murphy, Jean Hampton. Forgiveness and Mercy, Cambridge: Cambridge University Press 1988. Vt Jeffrie Murphy#Andestus ja pahameel.
• Joanna North. Wrongdoing and Forgiveness. – Philosophy, 1987, 62, lk 499–508. Vt Joanna North#Väär tegu ja andestus.
• Paul Lauritzen. Forgiveness: Moral Prerogative or Religious Duty? – Journal of Religious Ethics, 1987, 15, lk 141–154.
• Norvin Richards. Forgiveness. – Ethics, 1988, 99, lk 77–97.
• Jeffrie G. Murphy, Jean Hampton. Forgiveness and Mercy, Cambridge: Cambridge University Press 1988.
  • Jeffrie Murphy. Retributive Emotions. Vt Jeffrie Murphy#Karistavad emotsioonid.
  • Jean Hampton. Forgiveness and Christianity, lk 10–13. Vt Jean Hampton#Andestus ja kristlus.
  • Jeffrie Murphy. Forgiveness and Resentment. Vt Jeffrie Murphy#Andestus ja pahameel.
  • Jean Hampton. Forgiveness, Resentment and Hatred. Vt Jean Hampton#Andestus, pahameel ja vihkamine.
• Kathleen Dean Moore. Pardons: Justice, Mercy and the Public Interest, Oxford: Oxford University Press 1989.
• Richard Swinburne. Responsibility and Atonement, Oxford University Press 1989.
• Andrew Brien, Can God forgive us our trespasses?--A Reply'. –

Sophia, 1989, kd 28, nr 2, lk 35–42.

• Cheshire Calhoun. Responsibility and Reproach. – Cass Sunstein (toim). Feminism and Political Theory, Chicago: University of Chicago Press]], 1990.
• Joram Graf Haber. Forgiveness, Lanham: Rowman and Littlefield 1991.
• Cheshire Calhoun. Changing One's Heart. – Ethics, 1992, kd 103, nr 1, lk 76–96. Vt Cheshire Calhoun#Oma südame muutmine.
• Robert D. Enright, Elizabeth A. Gassin, Ching‐Ru Wu. Forgiveness: a developmental view. – Journal of Moral Education, 1992, 21 (2), lk 99–114.
• David Londey. God and forgiveness. – Sophia, 31(1-2), lk 101–109.
• Paul M. Hughes. What is Involved in Forgiving? – Journal of Value Inquiry, 1993, 27, lk 331–340.
• Margaret R. Holmgren. Forgiveness and the Intrinsic Value of Persons. – American Philosophical Quarterly, 1993, 30(4), lk 341–352.
• Paul Hughes. Moral Anger, Forgiving and Condoning. – Journal of Social Philosophy, 1995, kd 21, nr 1.
• Robert D. Enright, Joanna North (toim). Exploring Forgiveness, Madison, WI: University of Wisconsin Press, umbes 1998.
  • Desmond Tutu. Foreword. Without Forgiveness There Is No Future, lk xiii–xvi.
  • 1. Introducing Forgiveness, lk 3–8.
  • 2. The Power and Reality of Forgiveness: Forgiving the Murderer of One's Child, lk 9–14.
  • 3. The Ideal of Forgiveness: A Philosopher's Exploration, lk 15–34.
  • 4. The Metaphysics and Morality of Forgiveness, lk 35–45.
  • 5. The Psychology of Interpersonal Forgiveness, lk 46–62.
  • 6. Anger and the Healing Power of Forgiveness: A Psychiatrist's View, lk 63–74.
  • 7. The Process of Forgiveness in Marriage and the Family, lk 75–94.
  • 8. Forgivers and the Unforgivable, lk 95–105.
  • 9. Forgiveness and Crime: The Possibilities of Restorative Justice, lk 106–120.
  • 10. Forgiveness in the Community: Views from an Episcopal Priest and Former Chief of Police, lk 121–130.
  • Is There Forgiveness in Politics? Germany, Vietnam, and America, lk 131–149.
  • Expanding Our Options: The Challenge of Forgiveness, lk 150–164.
  • Comprehensive Bibliography on Interpersonal Forgiveness, lk 165–177.
• Douglas Drabkin. The nature of God's love and forgiveness. – Religious Studies, 1993, kd 29, nr 2, lk 231–238.
• Margaret Holmgren. Forgiveness and the Intrinsic Value of Persons. – American Philosophical Quarterly, 1994, kd 30.
• Robert C. Roberts. Forgivingness. – American Philosophical Quarterly, 1995, 32(4), lk 289–306.
• William Meninger. The Process of Forgiveness, Continuum 1996.
• Paul Hughes. What is Involved on Forgiving? – Philosophia, 1997, kd 25.
• David Novitz. Forgiveness and Self-Respect. – Philosophy and Phenomenological Research, 1998, kd LVIII, nr 2.
• Trudi Govier. Forgiveness and the Unforgivable. – American Philosophical Quarterly, 1999, kd 36, nr 1.
• Susan Dwyer. Reconciliation for Realists. Ethics and International Affairs, 13 (1), lk 81–98.
• Molly Andrews. Forgiveness in Context. – Journal of Moral Education, 2000, 29 (1), lk 75–86.
• M. E. McCullough, K. Pargament, C. Thoresen (toim). Forgiveness: Theory, Research, and Practice, Guilford 2000.
  • J. J. Exine, R. F. Baumeister. Expressing Forgiveness and Repentance: Benefits and Barriers, lk 133–155.
• Pamela Hieronymi. Articulating an Uncompromising Forgiveness. – Philosophy and Phenomenological Research, 2001, 62 (3), lk 529–555.
• P. E. Digeser. Political Forgiveness, : Cornell University Press 2001.
• Jeffrie Murphy. Forgiveness. – L. C. Becker and C. B. Becker (toim). Encyclopedia of Ethics, Routledge 2001, lk 561–562.
• Colin Tipping. Radical Forgiveness, Making Room for the Miracle, Global 13 Publications, Inc., 2002.
• Kim Atkins. Friendship, Trust and Forgiveness. – Philosophia, 2002, lk 111–132. Vt Kim Atkins#Sõprus, usaldus ja andestus.
• Alistair McFadyen, ‎Marcel Sarot. Forgiveness and Truth, 2002.
• Trudy Govier. Forgiveness and Revenge, London: Routledge 2002.
• Christopher Bennett. Personal and Redemptive Forgiveness. – European Journal of Philosophy, 2003, 11 (2), lk 127–144.
• Eve Garrard, David McNaughton. In Defence of Unconditional Forgiveness. – Proceedings of the Aristotelian Society, 2003, 103(1), lk 39–60.
• Jeffrie G. Murphy. Getting Even: Forgiveness and its Limits, New York: Oxford University Press 2003.
• Glen Pettigrove. Unapologetic forgiveness. – American Philosophical Quarterly, 2004, 41(3), lk 187–204.
• Glen Pettigrove. The Forgiveness We Speak. – Southern Journal of Philosophy, 2004, 42.3, lk 371–392.
• Jeremy Watkins. Forgiveness and its Place in Ethics. – Theoria, 2005, 71 (1), lk 59–77.
• Everett Worthington, Jr (toim). Handbook of Forgiveness, Routledge 2005.
  • Everett Worthington, Jr. More Questions about Forgiveness: Research Agenda for 2005–2015.
• Margaret Urban Walker. Moral Repair: Reconstructing Moral Relations after Wrongdoing, Cambridge University Press 2006.
• Mariana Elena Rodrigues. The Ethics of Interpersonal Forgiveness,

2006.

• Everett Worthington, Jr. Forgiveness and Reconciliation: Theory and Application, Routledge 2006.
• Charles L. Griswold. Forgiveness: A Philosophical Exploration, New York: Cambridge University Press 2007.
• Lucy Allais. Forgiving without Forgetting. – SA Public Law, 2007, kd 22, nr 1, lk 255–263.
• Glen Pettigrove. Forgiveness and Interpretation. – Journal of Religious Ethics, 2007, 35.3, lk 429–452.
• Glen Pettigrove. Hume on Forgiveness and the Unforgivable. – Utilitas, 2007, 19.4, lk 447–465.
• Glen Pettigrove. Understanding, Excusing, Forgiving. – Philosophy and Phenomenological Research, 2007, 74(1), lk 156–174.
• Anthony Bash. Forgiveness and Christian Ethics, Cambridge University Press 2007.
• Lucy Allais. Forgiveness and Mercy. – The South African Journal of Philosophy, 2008a, 27(1), lk 1–9.
• Lucy Allais. Wiping the slate clean: The Heart of Forgiveness. – Philosophy and Public Affairs, 2008b, 36(1), lk 33–68. Vt Lucy Allais#Tahvli puhtakspühkimine: andestuse süda.
• Lucy Allais. Dissolving Reactive Attitudes: Forgiving and Understanding. – The South African Journal of Philosophy, 2008c, 27, lk 1–23.
• Glen Pettigrove. The Dilemma of Divine Forgiveness. – Religious Studies, 2008, 44.4, lk 457–464.
• Gaëlle Fiasse. Forgiveness and the Refusal of Injustice. – Proceedings of the American Catholic Philosophical Association, 2008, 82, lk 125–134.
• Gregory Sadler. Forgiveness, Anger, and Virtue in an Aristotelean Perspective. – Proceedings of the American Catholic Philosophical Association, 2008, 82, lk 229–247.
• Macalester Bell. Forgiving Someone for Who They Are (and Not Just What They've Done). – Philosophical and Phenomenological Research, 2008, 77(3), lk 625–658.
• Linda Radzik. Making Amends: Atonement in Morality, Law, and Politics, Oxford University Press 2008.
• David Tombs. The Offer of Forgiveness. – Journal of Religious Ethics, 2008, 36(4), lk 587–593.
• Michael E. McCullough. Beyond Revenge: The Evolution of the Forgiveness Instinct, San Francisco: Jossey-Bass 2008.
• Ingvar Johansson. A Little Treatise of Forgiveness and Human Nature. – Monist, 2009, nr 4, lk 537–555.
• Jeffrie G. Murphy. The Case of Dostoevsky's General: Some Ruminations on Forgiving the Unforgivable. – Monist, 2009, nr 4, lk 556–582.
• Glen Pettigrove. The Standing to Forgive. – Monist, 2009, nr 4, lk 583–603. Vt Glen Pettigrove#Voli andestada.
• Alice MacLachlan. Practicing Imperfect Forgiveness. – Lisa Tessman (toim). Feminist Ethics and Social and Political Philosophy: Theorizing the Non-Ideal, Springer 2009, lk 185–204.
• Kelly Hamilton. Collective Forgiving, magistritöö, 2009.
• John Kekes. Blame versus Forgiveness. – The Monist, 2009, 92, lk 488–506.
• Leo Zaibert. The Paradox of Forgiveness. – Journal of Moral Philosophy, 2009, 6(3), lk 365–393.
• Espen Gamlund. Supererogatory Forgiveness. – Inquiry, 2010, kd 53, nr 6, lk 540–564. Vt Espen Gamlund#Ülemäärane andestus.
• Espen Gamlund. The Duty to Forgive Repentant Wrongdoers. – International Journal of Philosophical Studies, 2010, 18 (5), lk 651–671.
• Glen Pettigrove, N. Parsons. Palestinian political forgiveness: agency, permissibility, and prospects. – Social Theory and Practice, 2010, 36(4), lk 661–688.
• Adam Morton. Central and Marginal Forgiveness: Comments on Charles Griswold's Forgiveness; a Philosophical Exploration. – Philosophia, 2010, 38 (3), 439–444.
• Andrew Fiala. Radical Forgiveness and Human Justice. – Heythrop Journal, 2010, 53 (3), lk 494–506.
• Eve Garrard, David McNaughton. Forgiveness, Routledge 2010.
• Howard Wettstein. Forgiveness and Moral Reckoning. – Philosophia, 2010, 38(3), lk 445–455.
• Glen Pettigrove, J. Collins. Apologizing for who I am. – Journal of Applied Philosophy, 2011 28(2), lk 137–150.
• Geoffrey Karabin, Karolina Wigura (toim). Forgiveness: Promise, Possibility & Failure, Inter-Disciplinary Press 2011. Veebiversioon.
  • Steve Larocco. Forgiveness: A Quiet Assault on the Malicious
  • Francesca Dominello. When Saying Sorry Just Isn’t Enough
  • Angelie Multani. Forgiveness is the Only Final Solution: A Reading of the Play ‘Final Solutions’ by Mahesh Dattani
  • Cornelia Caseau. Peter Handke: The Moravian Night or the Request for Forgiveness
  • Bernhard Forchtner. Probing the Shady Side of Forgiveness: The Judge-Penitent Discourse as a Conceptualisation of the Misuse of Public Confessions of Guilt
  • Maria Magoula Adamos. Is Forgiveness a Good Thing?
  • Cynthia Townley. Forgiveness and Betrayal
  • Karolina Wigura. Does Unforgivable Exist? On Jankélévitch’s and Derrida’s Theories of Forgiveness and Unforgivable
  • Mohsen Ghasemi. Aporia of Forgiveness
  • Danielle Celermajer. Revealing the Religious Underpinnings of Political Apologies
  • Fergus Hogan. In Search of Forgiveness: Men and Abortion in Post-Catholic Ireland
  • Boniface Anusiem. The African Model of Forgiveness: A Contribution to Social Reconstruction and World Peace
  • Carla S. Ross. Reconciling Irreconcilable Differences through Forgiveness
  • Richard Weisman. Coupling and Decoupling Remorse and Forgiveness in Legal Discourse
  • Lucy Tatman. Tikkun Olam through Forgiveness and Promise: Renewing the World in the Thought of Hannah Arendt
  • Christopher R. Allers. Undoing What Has Been Done: Hannah Arendt and Emmanuel Levinas on Forgiveness
  • Yoona Lee, Kathleen Malley-Morrison, Malcolm W. Watson. How Victims and Offenders Use Forgiveness and Apology: Relation of Self and Other Responses
  • Linda Radzik. Moral Bystanders and the Virtue of Forgiveness
  • Marieke Smit. Prisoners and Forgiveness
  • Barbara Flood, Christina Tomacic-Niaros. The Community Response to Violence: Do Rituals of Healing Support Forgiveness?
  • Geoffrey Karabin. Islamic Suicide Bombing, Camus and the Question of Forgiveness
  • Diana Medlicott. Forgiveness after Torture: Narratives of Grief and Grace
  • Ritoo M. Jerath. Why can Russia no Longer Forgive?
  • Regan Lance Reitsma. If God Can’t Forgive, What Becomes of Harmony?
• Zenon Szablowinski. Self-forgiveness and forgiveness. – Heythrop Journal, 2011, 53 (4), lk 678–689.
• Zenon Szablowinski. Apology with and Without a Request for Forgiveness. – Heythrop Journal, 2011, 53 (5), lk 731–741.
• Linda Radzik. Hampton on Forgiveness. – APA Newsletter on Philosophy and Law, 2011, 10 (2), lk 1–6.
• Matt Waldschlagel. Apology, Forgiveness, and Revenge, doktoritöö, 2011. Veebiversioon.
• Brandon Warmke. Is Forgiveness the Deliberate Refusal to Punish? – Journal of Moral Philosophy, 2011, 8, lk 613–620.
• Ernesto V. Garcia. Bishop Butler on Forgiveness and Resentment. – Philosophers' Imprint, 2011, 11(10), lk 1–19.
• Christel Fricke (toim). The Ethics of Forgiveness, New York: Routledge 2011.
  • Espen Gamlund. Forgiveness without Blame, lk 107–129.
• Glen Pettigrove. Forgiveness and Love, Oxford: Oxford University Press 2012.
• Glen Pettigrove. Forgiveness without God? – Journal of Religious Ethics, 2012, 40 (3), lk 518–544.
• Kevin Zaragoza. Forgiveness and Standing. – Philosophy and Phenomenological Research, 2012, 84 (3), lk 604–621.
• Michalinos Zembylas. Teaching About/for Ambivalent Forgiveness in Troubled Societies. – Ethics and Education, 2012, 7 (1), lk 19–32.
• Alice MacLachlan. 'The Philosophical Controversy Over Political Forgiveness. – Paul van Tongeren, Neelke Doorn, Bas van Stokkom (toim). Public Forgiveness in Post-Conflict Contexts, Intersentia 2012, lk 37–64.
• Margaret R. Holmgren. Forgiveness and Retribution: Responding to Wrongdoing, Cambridge: Cambridge University Press 2012.
• Christel Fricke (toim). The Ethics of Forgiveness: A Collection of Essays, 2013.
  • Christel Fricke. What we cannot do to each other. On forgiveness and moral vulnerability, lk 51–68. Tõlge hispaania keelde, sama
• Oliver Hallich. Can the Paradox of Forgiveness Be Dissolved? – Ethical Theory and Moral Practice, 2013, 16 (5), lk 999–1017.
• Louis E. Newman. Balancing Justice and Mercy. – Journal of Religious Ethics, 2013, 41 (3), lk 435–456.
• Brandon Warmke. Two Arguments Against the Punishment-Forbearance Account of Forgiveness. – Philosophical Studies, 2013, 165, lk 915–920.
• Ishtiyaque Haji, Justin Caouette (toim). Free Will and Moral Responsibility, Cambridge Scholars Publishing 2013
  • Dana Nelkin. Freedom and Forgiveness, lk 165–188.
  • Brandon Warmke, Michael McKenna. Moral Responsibility, Forgiveness, and Conversation, lk 189–212.
• Geoffrey Scarre. Virtuous Condonation. – Philosophical Papers, 2014, 43 (3), lk 405–428.
• Jeffrey M. Blustein. Forgiveness and Remembrance: Remembering Wrongdoing in Personal and Public Life, New York: Oxford University 2014.
• James K. Voiss. Rethinking Christian Forgiveness: Theological, Philosophical, and Psychological Explorations, 2015.
• Krista K. Thomason. Forgiveness or Fairness? – Philosophical Papers, 2015, 44 (2), lk 233–260.
• Brandon Warmke. The Economic Model of Forgiveness. – Pacific Philosophical Quarterly, 2016, 95 (4), lk 570–589. Vt Brandon Warmke#Andestuse majanduslik mudel.
• Brandon Warmke. The Normative Significance of Forgiveness. – Australasian Journal of Philosophy, 2016, 94, lk 687–703.
• Maria Seim. The Paradox of Forgiveness, magistritöö, 2016. Veebiversioon
• Paul M. Hughes. Two Cheers for Forgiveness (and Even Fewer for Revenge). – Philosophia, 2016, 44(2), lk 361–380.
• Justin Tosi, Brandon Warmke. Punishment and Forgiveness. – Jonathan Jacobs, Jonathan Jackson (toim). Routledge Handbook of Criminal Justice Ethics, Routledge 2017, lk 203–216.

Tsitaadid Vikitsitaatides: Andestus

• Paul M. Hughes, Brandon Warmke. Forgiveness. Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia, 2017.