Aino Kallas

Aino Julia Maria Kallas (aastani 1900 Krohn, pseudonüüm aastani 1902 A. Suonio; 2. august 1878 Kiiskilä küla, Viiburi maavald, Viiburi lään – 9. november 1956 Helsingi) oli soome kirjanik, esseist ja kriitik.

Ta on kirjutanud luuletusi, novelle, romaane ja näidendeid. Aastast 1900 oli ta abielus Oskar Kallasega. Ta viibis palju Eestis ning kasutas loomingus sageli Eesti ainest.

Aastal 1932 võeti ta vastu Eesti Kirjanike Liitu^[1].

Aino Kallas sündis Soome intelligentsi kuuluvas Krohnide perekonnas. Tema isa oli saksa päritolu luuletaja ja teadlane Julius Leopold Fredrik Krohn, kes kasutas ka pseudonüümi Suonio. Kallase ema oli soomerootslane^[2], Soome Tütarlastekooli esimene juhataja Maria Wilhelmina Lindroos. Vend Kaarle Krohn ning õed Helmi Krohn ja Aune Krohn harrastasid kirjutamist. Ühena oma kirjanduslikest õpetajatest on Aino Kallas hiljem maininud ema õemeest, ülikooli saksa keele lektorit Bernhard Fredrik Godenhjelmi. Aino on meenutanud juuli- ja augustiõhtuid Lõuna-Häme suvekodus Lopen Syrjäs, mil Godenhjelm luges lastele ette maailmakirjandust ja kodumaiseid teoseid.^[3]

Aino lapsepõlv möödus põhiliselt Helsingis, kus ta õppis aastatel 1887–1894 Helsingi Soome Tütarlastekoolis, kuid suved veetis ta koos perega perekonnamõisas Kiiskiläs Viiburi lahe ääres. Mõis koos ümbrusega oli Ida-Soome kaunemaid ning teoses "Katinka Rabe" kujutab ta neid mälestusi. 1888. aastal, kui Aino oli alles kümneaastane, hukkus tema isa purjelaevareisil. Varsti surid ka vanavanemad ning Kiiskilä mõis müüdi maha. Ema jäi haigeks ja muutus raskemeelseks. On öeldud, et rohked surmamotiivid Aino Kallase loomingus on mõjutatud neist lapsepõlve rasketest läbielamistest.^[3]

Juba noorena kirjutas Aino luuletusi ja novelle, mis kujutasid romantilist armastust. Ta avaldas kolm kogu: luulekogu "Lauluja ja balladeja" (1897), novellikogu "Kuloa ja kevättä" (1899) ja "Kirsti". Kuigi tema varajased teosed jäävad hilisemate kõrval algaja katsetusteks, võib neilt leida ühisjooni tulevaste teostega, nagu proosa lühivormilisus ja naise valimine peategelaseks.^[4]

1900. aastal abiellus ta eesti folkloristi ja hilisema diplomaadi Oskar Philipp Kallasega (1868–1946) ning lahkus kodumaalt. Aino Kallase isal oli omal ajal olnud Eestiga läbikäimist; ta oli käinud muu hulgas Tartus ja kirjutanud isegi eesti keele grammatika.^[4]

Abielupaar elas algul Peterburis, kuid aastal 1903^[viide?] või 1904^[viide?] asusid nad elama Tartusse. Aino Kallas huvitus kohe oma uue kodumaa elust ja ajaloost ning liitus Noor-Eestiga.^[5] Aastail 1903^[viide?]–1918 tegutses Aino Kallas Tartus, kus oli seotud Postimehe ja Noor-Eesti tegemistega.

Alguses tundis Aino Kallas end võõral maal sügavalt juuretuna ega tahtnud kirjutada Eesti ainesest. Kuid 1903. aastal käis ta Saaremaal Karja kihelkonnas oma abikaasa onu köster Carl Allase juures. Too jutustas talle mälestusi teoorjuse aegadest ja rõhumisest eestlaste ajaloos.^[5] Varsti hakkas Kallas käsitlema Eesti ainest novellides, mis olid suunatud rõhumise vastu. Allas on prototüübiks novellis "Lukkari ja kirkkoherra". Kallase esimene kunstiliselt õnnestunud novellikogu oli "Meren takaa" (1. ja 2. osa, 1904–1905). Selles kogus, nagu ka novellis "Ants Raudjalg" kujutab Kallas realistlikult täpselt ja tõepäraselt tolleaegseid Eesti ühiskondlikke olusid.^[6]

Novellikogus "Lähtevien laivojen kaupunki" (1913) on mõjutusi sümbolismist. See tähistas murdepunkti Kallase loomingus ning üleminekut ühiskondlikelt teemadelt müütilisele ainesele. See kirjanduslik murranguaeg peegeldab ka torme kirjaniku enda elus, millest ehk kõige tagajärjekam oli armusuhe Eino Leinoga 1916–1919. Armastus Leino vastu oli Aino Kallase kunsti suur liikumapanev taustaelamus. Suhte ajal ja selle järel sündinud sümbolistlike ja impressionistlike teoste hulka kuuluvad teiste seas "Seitsemän: Titanic-novelleja" ja "Katinka Rabe", kus Kallas kujutab oma suguvõsa minevikku. Kokku avaldas Kallas kümme novellikogu, milles on soome novellistika kaunimaid saavutusi.^[7]

Oskar Kallas nimetati 1918 Eesti saadikuks Helsingis.^[8] Aino Kallas on üks kirjanikest, kes on püüdnud luua silda eesti ja soome rahva vahele. Noor-Eesti võitles uusromantiliste suundade eest. Tema Lydia Koidula biograafia "Tähdenlento"' ja esseekogu "Nuori Viro" ning tõlgete kogumik "Merentakaisia lauluja" pärinevad tollest murranguajast. Ka novellikogu "Vieras veri" (1921) käsitleb Eesti ainest.^[7]

Aastatel 1919–1922 elas ta Helsingis, 1922–1934 Londonis ja 1934–1944 Tallinnas.

1944. aastal emigreerus ta Rootsi. 1953 naasis Soome, kus elas surmani. Ta maeti Helsingi Hietaniemi kalmistule.

Oskar ja Aino Kallase elust valmis 1997. aastal režissöör Kirsti Petäjäniemi Soome-Eesti koostööfilm "Põletav armastus" ehk "Palava rakkaus".^[9] Film esilinastus Eesti Televisioonis 26. detsembril 1997.^[10]

• 1897 "Laule ja ballaade"
• 1942 "Surmaluik"
• 1943 "Kuu sild"
• 1979 "Igaviku väravad" (valikkogu)

• 1899 "Kulu ja kevad"
• 1904–1905 "Mere tagant"
• 1913 "Lahkuvate laevade linn"
• 1921 "Võõras veri"
• 1949 "Virvatuled"
• 1950 "Seitse neitsit"
• 1952 "Armastuse vangid"

• 1907 "Ants Raudjalg"

• 1902 "Kirsti"
• 1920 "Katinka Rabe"
• 1926 "Reigi õpetaja"

• triloogia "Surmav Eros" (1923: "Barbara von Tisenhusen"; 1926: "Reigi õpetaja"; 1928: "Hundimõrsja"
• 1931 "Püha jõe kättemaks"
• 1931 "Imant ja tema ema"

• 1932 "Patseba Saaremaal"
• 1935 "Mare ja ta poeg"
• 1936 "Bernhard Riives"
• 1937 "Hundimõrsja"

• 1929 "Kiirtepild"
• 1931 "Maroko võlus"
• 1944 "Leiuretkedel Londonis"

• 1952 "Päevaraamat I" (aastaist 1897–1906; eesti keeles "Pärjapunuja")
• 1953 "Päevaraamat II" (aastaist 1907–1915; eesti keeles "Jäätunud šampanja")
• 1954 "Päevaraamat III" (aastaist 1916–1921; eesti keeles "Hingesild")
• 1955 "Päevaraamat IV" (aastaist 1922–1926; eesti keeles "Suurlinnade udus ja säras")
• 1956 "Päevaraamat V" (aastaist 1927–1931; eesti keeles "Pööripäevad")

• 1938 – Eesti Punase Risti III klassi teenetemärk
• 1942 – Aleksis Kivi auhind
• 1938 – Soomes määrati Aino Kallasele eluaegne kirjanikupension tema soome keeles kirjutatud teoste eest^[11]

Aino ja Oskar Kallasel sündis viis last: Virve (1901–1953), Laine (1902–1941), Sulev (1904–1941), Lembit (1906, suri imikuna) ja Hillar (1910–1978).

• Kai Laitinen, "Aino Kallas". Sinisukk, Tallinn 1997, 679 lk
• Silja Vuorikuru. Aino Kallas. Maailman sydämessä. Elulooraamat. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura. 2017. ISBN-13: 9789522224248, ISBN-10: 9522224243. 322 lk

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Aino Kallas

Tsitaadid Vikitsitaatides: Aino Kallas

• Jaan Undusk. Eesti lugu: Aino Kallas "Reigi Õpetaja", EPL, 28. november 2008
• Aino Kallas Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
• "Aino Kallas". Estofilia. Tallinn: Soome suursaatkond. 2018. Vaadatud 04.05.2018.