Õilis nulg

Õilis nulg
Kaitsestaatus
Soodsas seisundis  (IUCN 2.3)[2]
Taksonoomia
Riik	Taimed Plantae
Hõimkond	Paljasseemnetaimed Pinophyta
Klass	Okaspuud Pinopsida
Selts	Okaspuulaadsed Pinales
Sugukond	Männilised Pinaceae
Perekond	Nulg Abies
Liik	Õilis nulg
Binaarne nimetus
Abies amabilis Douglas ex Forbes (1839)
Sünonüümid
Abies grandis A. Murray bis (1863) Abies grandis Franco (1950) Abies grandis Hook. (1838) Picea amabilis Douglas ex Loudon (1838) Pinus amabilis (Douglas ex Loudon) Parl.p. (1868)[1]

Õilis nulg (Abies amabilis) on männiliste sugukonda nulu perekonda kuuluv igihaljas okaspuu.

See puuliik on nulgude seas üks pikaealisemaid, elab üldjuhul 250–500 aasta vanuseks.

Õilsa nulu levila paikneb Põhja-Ameerika lääneosas, kus ta kasvab rannaäärses piirkonnas peamiselt 1300–1600 m kõrgusel üle merepinna. Selle levilas valitseb mereline kliima.

Õilis nulg on nulgude seas üks pikaealisemaid, elab üldjuhul 250–500 aasta vanuseks. Vanim leitud puu oli üle 800 aasta vanune.^[3]

Puu on üsna kõrge, kasvab 30–40, soodsates oludes ka 50–60 (75) m kõrguseks. Võra on väga korrapärane, koonusjas-kuhikjas, ulatub maapinnani (ka vanematel puudel). Tüve läbimõõt on 0,6–1,2 (1,8) m. Tüve koor on noortel puudel valkjashall, hiljem punakashall, rohkete vaigumahutitega, vanemas eas tekib tüve allosas rõmeline korp.^[4]

Juurestik on maapinnalähedane, mistõttu võib tuultele avatud kasvukohtades esineda tormiheidet. Mükoriisat esineb peamiselt seeneliigiga Cenococcum graniforme.^[5]

Okkad on 2–4 cm pikkused, tipus sisselõikega, all kaks valget õhulõheriba, noorena oliivrohelised, matid, kleepuvad. Okkad paiknevad võrsel spiraalselt. Kõik okkad käänduvad alusel, nii et õhulõheribad jäävad allapoole.^[viide?]

Pungad on pruunid, ümarad, 6–9 mm läbimõõduga, vaigused. Võrsed on hallid või punakaspruunid, tihedalt pruunide karvadega kaetud.^[4]

Isasõisikud on õitsemise ajal punased, hiljem kollakaspunased.^[3] Käbid on suured, 9–12 (15) cm pikkused ja läbimõõduga 5–7 cm, pruunid kuni tumepurpurpunased, silinderjad. Seemnesoomused on kumeraservalised, kattesoomused varjatud.^[4]

Seemned on 10–12 mm pikkused, ligikaudu sama pika tiivakesega. 1000 seemne mass on vahemikus 22–58 g. Idulehti on 4–7.^[3]

Õilis nulg on väga lähedalt sugulane Jaapanis kasvava nuluga Abies mariesii, mis erineb õilsast nulust pisut lühemate okaste (15–25 mm) ja väiksemate käbide (5–11 cm) poolest.^[viide?]

Õilsa nulu levila paikneb Põhja-Ameerika lääneosas, kus ta kasvab rannaäärses piirkonnas alates Kanada provintsist Briti Columbiast kuni California põhjaosani peamiselt 1300–1600 m kõrgusel üle merepinna.^[4]

Õilsat nulgu on püütud kasvatada näiteks ilupuuna mitmel pool maailmas. See ei ole väga õnnestunud. Õilis nulg vajab kasvuks jahedaid suvesid ja mitte väga külmi talvi. Suved peavad olema niisked nagu pärismaises kasvukohas. Paremini vastavad nendele tingimustele Lääne-Šotimaa ja Uus-Meremaa Lõunasaar.^[viide?]

Õilsa nulu levilas valitseb mereline kliima. Suved on jahedad, päevased keskmised temperatuurid jäävad vahemikku 13...16 °C. Talvel langeb temperatuur harva alla −9 °C. Aasta keskmine sademete hulk areaalis varieerub väga suures ulatuses, jäädes vahemikku 6650 mm Vancouveri saare lääneosas kuni 965 mm sama saare idaosas. Levila Kaljumäestiku piirkonnas on aasta keskmine sademete hulk 1500 mm, lumikatte paksus võib selles piirkonnas ulatuda kohati 7,6 meetrini. Suvel võib esineda ka kuivaperioode, mil õilis nulg on sõltuv pinnasesse akumuleerunud niiskusest.^[5]

Kasvupinnase koostis sõltub piirkonna geoloogilisest aluspõhjast, milleks on peamiselt vulkaanilised kivimid (nt basalt), settekivimid. Samuti on piirkonnas levinud moreen ja purdmaterjal. Kasvukiirus jääb kesiseks halvasti vett läbilaskvatel ja õhukestel pinnastel. Erinevatest muldadest on enim levinud väga happelised leetunud mullad, mille pH on vahemikus 3,3–4,0.^[5]

Õilis nulg kasvab merepinna lähedal Vancouveri saare põhjaosas ja oma levila põhjatipus. Areaali lõunaosas tõuseb puude levikupiirini, 1800–2300 meetri kõrgusele merepinnast.^[3]

Õilis nulg moodustab nii puhaspuistuid kui ka segametsi, kus kasvab peamiselt koos järgmiste puuliikidega, millest enamus on okaspuud: läänetsuuga (Tsuga heterophylla), hõbenulg (Abies procera), harilik ebatsuuga (Pseudotsuga menziesii), hiigel-elupuu (Thuja plicata), hiigelnulg (Abies grandis), sitka kuusk (Picea sitchensis), keerdmänd (Pinus contorta), mertensi tsuuga (Tsuga mertensiana), nutka ebaküpress (Chamaecyparis nootkatensis), mäginulg (Abies lasiocarpa), läänelehis (Larix occidentalis), läänemänd (Pinus monticola), Engelmanni kuusk (Picea engelmannii) jt.^[5]

Õilsa nulu vanades metsades elutsevad haruldased tähnikkakud (Strix occidentalis caurina), lääne-kammsabad (Chaetura vauxi), põhja-kuningkalurid (Megaceryle alcyon), leethiired jt.^[6]

Õilis nulg on ühekojaline taim ning paljuneb peamiselt seemnete abil. Vähesel määral esineb ka vegetatiivset paljunemist alumiste okste juurdumisega mullas. Käbikandvus algab 20–30 aasta vanuselt. Heade seemneaastate sagedus sõltub kasvutingimustest ning nad korduvad tavaliselt iga kolme (harva ka kuni 8) aasta järel. Seemnete keskmine idanevus pole kuigi kõrge, olles vahemikus 20–30%.^[5]

Õilis nulg tolmleb mais-juunis, sõltuvalt kasvukoha kõrgusest. Seemned valmivad augusti lõpus ning hakkavad varisema septembri keskel (selle regiooni nulgudest kõige varem). Enamus seemnetest on varisenud oktoobri lõpuks, viimased võivad jääda käbidele kuni järgneva kevade aprillini. Tuul võib kanda seemned puu juurest rohkem kui 100 m kaugusele. Seemneid levitavad ka nendest toituvad närilised (eelkõige oravad) ja linnud.^[5]

Esimestel eluaastatel kasvavad puukesed üsna aeglaselt. Juveniilses staadiumis olevate taimede kasvukiirus looduslikes tingimustes on 10–40 cm aastas, sõltudes otseselt kasvuperioodi pikkusest. 1,3 m kõrguse saavutamiseks kulub puudel aega 9 ja rohkem aastat. 30 aasta vanuste puude kasvukiirus kasvuperioodi kohta võib soodsates tingimustes küündida kuni 90 cm. 100-aastased puud on tavaliselt 12–46 m kõrgused, sõltudes kasvukoha kliimaoludest. Õilsa nulu metsades on raieküpse puistu tagavara (vanus 100 aastat ja rohkem) tavaliselt vahemikus 840–1800 tm/ha.^[5]

Võimalik, et esimesena mainisid õilsat nulgu USA maadeavastajad William Clark ja Meriwether Lewis. Vähemalt kirjeldasid nad oma ekspeditsiooni käigus 6. veebruaril 1806 okaspuud õilsale nulule iseloomulike tunnustega.^[7]

Ametlikult peetakse õilsa nulu avastajaks šoti õpetlast David Douglast, kes 1831 tõi selle käbisid Suurbritanniasse. Ta ei jätnud nende puude kohta aga mingeid kvalitatiivseid ega kvantitatiivseid hinnanguid.^[8]

Teine šoti botaanik John Loudon andis 1838. aastal oma teoses "Arboretum et fruticetum britannicum" õilsale nulule teadusliku nime Picea amabilis.^[1]

Järgmisel aastal andis inglise botaanik James Forbes oma teoses "Pinetum woburnense: or, a catalogue of coniferous plants in the collection of the Duke of Bedford at Wobburn Abbey, systematically arranged" esimesena õilsale nulule selle nime, mida ta tänapäeval kannab: Abies amabilis.^[8]

Nii Loudon kui Forbes andsid puule nime amabilis, mis ladina keeles tähendab 'armastusväärne'. Sellest on mõjutatud tema nimi paljudes keeltes, sealhulgas eesti keeles. Ka ingliskeelne paralleelnimetus on lovely fir.^[viide?]

Õilsa nulu puit on pehme, kerge, helekollane, vähese vaigusisaldusega, väikse survetugevusega ja halbade säilivusomadustega. Puitu kasutatakse ehitusmaterjalina kergemates konstruktsioonides, põrandalaudadena, vineeritööstuses, toormaterjalina tselluloosi tootmiseks. Heledat puitu eksporditakse suures mahus Jaapanisse. Puid kasvatatakse haljastuses ja tarbitakse ka jõulupuudena.^[6]

Eestis pole õilsa nulu kasvatamine kõige paremaid tulemusi andnud, peamiseks probleemiks on külmakindlus. Puu talub talvel külma kuni −23...–29 °C^[10], mistõttu võiks temaga katsetada Lääne-Eesti rannikul ja saartel. Meie mandriosas on ta aga külmaõrn. Samuti ei kannata ta põuda, kuna on harjunud looduslikus levilas esineva suure sademete hulgaga. Suured ja vanad isendid Eestis puuduvad, aga Soomes Mustilas kasvab mitu suurt puud, millest vanimad on rohkem kui saja aasta vanused.^[4]

Õilis nulg talub külma paremini siis, kui on üleni lumega kaetud, aga paljale tüvele mõjuvad kõvad külmad eriti halvasti.^[11]

• 
  Noored puud
• 
  Õilsa nulu mets Mount Rainier'i rahvuspargis
• 
  Haruldased tähnikkakud elutsevad vanades õilsa nulu metsades

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Õilis nulg

• Õilis nulg andmebaasis eElurikkus

• Electronic Atlas of the Plants of British Columbia: "Abies amabilis"