Vjatšeslav Vsevolodovitš Ivanov

Vjatšeslav Vsevolodovitš Ivanov
Sünniaeg	21. august 1929
Surmaaeg	7. oktoober 2017 (88-aastaselt) Los Angeles
Amet	antropoloog
[muuda Wikidatas]

Vjatšeslav Ivanov [iv'aanov] (vene keeles Вячеслав Всеволодович Иванов, Vjatšeslav Vsevolodovitš Ivanov; 21. august 1929 Moskva – 7. oktoober 2017 Moskva) oli vene keeleteadlane, semiootik ja antropoloog.

Ivanov on avaldanud üle tuhande teose. Peamiselt käsitlevad need ajaloolist ja võrdlevat keeleteadust, psühholingvistikat, semiootikat, matemaatilist lingvistikat, kirjanduslugu, kultuuriajalugu ja antropoloogiat.

Tema isa oli kirjanik Vsevolod Ivanov ja ema oli näitleja Vsevolod Meierholdi teatris. Tema lapsepõlve varjutasid haigus ja sõda, mille ta veetis evakuatsioonis Taškendis.

Ivanov lõpetas 1951. aastal Moskva Riikliku Ülikooli ja töötas seal kuni 1958. aastani, mil ta vallandati, sest ta ei nõustunud Boriss Pasternaki teosele "Doktor Živago" antud ametliku hinnanguga ja toetas Roman Jakobsoni vaateid. Selleks ajaks oli tal juba tähtis panus indoeuropeistikas ja ta oli saanud juhtivaks autoriteediks heti keele alal. Tema doktoritöö heti keele suhtest teiste indoeuroopa keeltega valmis 1955. aastal, aga kõrgem atesteerimiskomisjon ei kinnitanud seda, kuna käsikiri oli kaduma läinud. Teist korda kaitses ta doktoriväitekirja 1978. aastal Vilniuse Riiklikus Ülikoolis tööga balti ja slaavi keelte verbist.

1960. aastate algul oli ta üks esimesi Nõukogude Liidu õpetlasi, kes huvitus semiootikast. Ta on üks Tartu-Moskva semiootikakoolkonna rajajaid koos Juri Lotmani ja Vladimir Toporoviga.

1980. aastatel töötas ta koos Tamaz Gamkrelidzega välja uue teooria indoeurooplaste migratsiooni kohta. Nende fundamentaalses teoses "Indoeuroopa keel ja indoeurooplased" käsitletakse kõigi indoeuroopa keelte ühise eellase protoindoeuroopa keele grammatikat ja leksikat. Samuti püütakse selles rekonstrueerida protoindoeurooplaste sotsiaalset organisatsiooni, religiooni ja materiaalset kultuuri. Arheoloogiliste leidude valguses käsitletakse indoeurooplaste päritolu. Selles teoses tuuakse esimesena välja niinimetatud armeenia hüpotees, mille järgi indoeurooplased kujunesid välja Armeenia mägismaal.

Ta juhtis aastatel 1989–1993 Üleliidulist Väliskirjanduse Raamatukogu ja ta oli Venemaa Ülemnõukogu saadik. Samal ajal asutas ta Maailmakultuuri Instituudi ning ta juhatas Moskva Ülikoolis maailmakultuuri teooria ja ajaloo õppetooli. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist on ta töötanud Stanfordi ülikoolis ja Yale'i ülikoolis ning pärast seda California Ülikoolis Los Angeleses.

Lisaks teadustöödele on Ivanov kirjutanud luulet. Ta on avaldanud mitu mälestusteraamatut, sealhulgas kaks oma tutvustest Boriss Pasternaki ja Anna Ahmatovaga.

• Eco, Umberto; Ivanov, V. V.; Rector, Monica 1984. Carnival! (Approaches to Semiotics 64.)
• Ivanov, Vyacheslav V. 2008. Semiotics of the 20th century. Sign Systems Studies 36(1): 185–244.

• Ivanov, V. V. 2016. Psühholoogilise uurimise kunst. In: Lev Võgotski, Kunsti psühholoogia: esteetilise reaktsiooni analüüs. (Tõlkinud Enn Siimer). Tartu: Ilmamaa.

• 1988 – Lenini preemia
• 1990 – NSV Liidu riiklik preemia

• 1977 – Briti Akadeemia välisliige (samal aastal valiti akadeemiasse ka Juri Lotman)
• 1990 – Venemaa Teaduste Akadeemia akadeemik
• 1991 – Venemaa loodusteaduste akadeemia akadeemik
• 1993 – Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemia liige
• 1994 – Ameerika Filosoofiaseltsi välisliige
• 2004 – Horvaatia Teaduste ja Kunstide Akadeemia välisliige

• Intervjuu V. V. Ivanoviga (inglise keeles)