Tuultolmlemine

Tuultolmlemine ehk anemofiilia on tolmendamise vorm, mille käigus taimes olev õietolm levib tuule abil.^[1] Peaaegu kõik paljasseemnetaimed, kõrrelised, korvõielised ja loalised on anemofiilsed ehk nad tuultolmlevad.

Tuultolmlejate õied on üldjuhult väikesed, struktuurilt katteta või kileja kattega. Neil võivad puududa kroonlehed, erilised värvid, lõhnad või nektar. Tolmukad on tuultolmlejatel tavaliselt pikad ja ulatuvad õitest välja ning nad toodavad tohutul hulgal väikeseid, kuivi ja kergeid õietolmuterasid.^[2][3] Sel põhjusel võivad tuultolmlevad taimed osutuda allergeenideks. Putukad koguvad tuultolmlevatelt taimedelt nektarit, kuid tegemist on taime ebaefektiivse tolmeldamisega.^[2] Tuultolmlejad taimed on näiteks tammed, hikkoripuud, pistaatsiad, maguskastanid, lepad ja teised pähklipuulised. Ligikaudu 12% taimedest üle kogu maailma saavad kasu tuultolmlemisest. Kasusaajate hulka võib arvestada järgnevaid teraviljakultuure: riis, mais, nisu, rukis, oder ja kaer. Lisaks on paljud männid ja kuused tuultolmlevad.^[3]

Tuultolmlejate tolmuterad kanduvad tuule abil taime emakasuudmele või seemnealgmele. Tolmlemisele järgneb viljastumine.^[4] Sellised taimed õitsevad tavaliselt varakevadel kui puud pole veel lehes. Lehed takistaksid õietolmu laialikandumist. Tolmu efektiivsema kinnipüüdmise huvides on emasõite emakasuudmed sageli õiest väljas ja kleepuvad. See on vajalik selleks, et tolmutera emaka külge kinnituks.^[5][4]

Igasugune õietolm ei kutsu esile allergiat. Allergianähtude tekkimise puhul on oluline, et õietolmu terad jõuaksid inimese hingamisteede limaskestale. Ainult anemofiilsed taimed levitavad õietolmu terasid tuulega, entomogaamsed ehk taimed ehk putuktolmlejad vajavad viljastumise tagamiseks aga putukate sekkumist. Anemofiilsed taimed, eelkõige puud ja heintaimed, on allergeense õietolmu tootjad. Allergeenide tekitamiseks peab õietolmu tera sisaldama valke või glükoproteiine, mis on tunnistatud inimesele immunoloogiliselt kahjulikuks.^[6]