Reynoldsi arv

Reynoldsi arv (tähis Re) on vooliste (vedelike ja gaaside) voolamise laadi (laminaarne või turbulentne) määrav dimensioonita suurus.^[1] Arv on nimetatud Osborne Reynoldsi järgi, kes kirjeldas seda 1883. aastal.

Arv saadakse voolisele mõjuva inertsijõu jagamisel kujumuutust takistavate jõududega:

${\displaystyle \mathrm {Re} ={\frac {\rho vd}{\eta }}}$,

kus

${\displaystyle \rho }$ on voolise tihedus, kg/m³;

${\displaystyle v}$ on voolise suhteline kiirus, m/s;

${\displaystyle d}$ on toru läbimõõt, m;

${\displaystyle \eta }$ on keskkonna dünaamiline viskoossus, Pa·s.

Kuna dünaamilist viskoossust seob kinemaatilise viskoossusega valem ${\displaystyle \eta =\nu \cdot \rho }$, siis saab Reynoldsi arvu avaldada ka kujul

${\displaystyle \mathrm {Re} ={\frac {vd}{\nu }}}$.

Kui Reynoldsi arv on väiksem oma kriitilisest väärtusest (ümmarguse sirge toru korral kuni 2320), siis on voolamine laminaarne, kui suurem, siis turbulentne. Üleminekul turbulentsele voolamisele kasvab liikumistakistus järsult.^[1]

Reynoldsi arvu kasutatakse ka selleks, et arvutada, kui suurt takistust avaldab keskkond selles liikuvale kehale. Sel juhul tähistab ${\displaystyle d}$ valemis keha joonmõõdet.