Mittekristlikud allikad Jeesuse kohta

Mittekristlikud allikad Jeesuse kohta on mõned antiikaja allikad väljaspool Uut Testamenti ja kristlikke apokrüüfe.

Vähesed antiikaja mittekristlikud juudi, kreeka ja rooma autorid mainivad Jeesust. Mainitakse peamiselt ainult tema Kristuse tiitlit ja tema hukkamist. Pole kindel, kust nad tema kohta teada said.

Puuduvad viited Jeesuse enese kirjalike teoste kohta. Uue Testamendi järgi kuulutas ta rändjutlustajana, et jumalariik on lähedal, ning mõni aasta pärast tema avalike esinemiste algust Galileas ja Juudamaal löödi ta Rooma asehalduri Pontius Pilatuse käsul messiapretendendina risti.

Mittekristlikud autorid mainivad Jeesust esimest korda alles 40 aastat pärast tema surma. Nende harvadest teadetest nähtuvad erinevad suhtumised, mis ulatuvad sümpaatiast ja neutraalsest distantsist antipaatia ja põlguseni. Mõne teate puhul pole selge, kas jutt on üldse Jeesusest. Samuti pole alati selge, kas teade põhineb oma allikatel või on tegu lihtsalt reaktsiooniga kristlikule pärimusele. Sellepärast on nende teadete tähtsus ajaloolise Jeesuse-uurimise seisukohast vaieldav. Igal juhul aga võimaldavad nad teha järeldusi algkristliku Jeesuse-pärimuse retseptsiooni kohta 1. ja 2. sajandi mittekristlikus ajalookirjutuses.

Juudi ajalookirjutus oli Jeesuse ajal juba üsna arenenud. Philon Aleksandriast kirjeldas juutide eri rühmi 1. sajandi Palestiinas. Pontius Pilatuse kohta kirjutab ta: "Sealjuures võis ette kanda tema äraostetavust, tema vägivaldsust, tema röövimisi, tema väärkohtlemisi, solvamisi, jätkuvaid hukkamisi ilma kohtumenetluseta ning tema lakkamatut ja talumatut julmust". (De legatione ad Caium 302^[1]) Philoni kaasaegne, Galilea päritolu Justus Tiberiasest kirjutas "Juudi kuningate kroonika", kroonika juudi kuningate ajaloost kuni Herodes Agrippa II-ni ning "Juudi sõja ajaloo", tema teosed on aga teada üksnes ühe teate järgi 9. sajandist. Ei Philoni säilinud teosed ega Justuse teosed (Photios I teatel) Jeesust ei maini.^[2]

Ka ajaloolase Flavius Josephuse Roomas umbes 75–79 kirjutatud peateos "Bellum Judaicum", mis õigustas juudi sõja kaotanud juute ning süüdistas seloote^[3], Jeesust ei maini.

Seda tõsiasja on seletatud mitmeti:

• Tiberiase Justuse teos võis mainida Palestiina juutide opositsioonilisi rühmi, keda Josephus ei maininud, sealhulgas Jeesuse liikumist.
• Justus ei olnud Jeesusest ja tema pooldajatest midagi kuulnud, nii et mittemainimine pani ka Photios I, tema teoste kristliku edasiandja, väga imestama: "Ta ei maini vähimalgi määral Kristuse ilmumist, asju, mis temaga juhtusid, ega imetegusid, mis ta tegi." (Codex 13)^[4]
• Tollaste juudi ajaloolaste jaoks olid Jeesus ja tema pooldajad kuni umbes 90. aastani pKr veel liiga tähtsusetud. Nas ei maininud ka mõningaid teisi oma aja isikuid, kes olid kaheldamatult ajaloolised. Ristija Johannest mainivad Josephus Flavius (Antiquitates Judaicae 18,116–119) ja mandalaste tekstides, kuid mitte Philon, Paulus ja rabiinlik kirjandus. Paulusest annavad tunnistust ehtsad Pauluse kirjad, kuid teda ei maini ei Josephus Flavius ega teised mittekristlikud autorid. Õigluseõpetaja on teada ainult Qumrāni tekstidest, antiikaja teadetes esseenide kohta (Josephus Flavius, Philon, Plinius Vanem) teda ei mainita. Rabi Hillelit, hilleliitide traditsiooni rajajat, Josephus Flavius ei maini, kuigi ta on variser. Dio Cassius ei maini Bar Kohbat oma jutustuses sellest ülestõusust.^[5]
• Nad vastustasid Jeesuse liikumist kui hereetilist vähemust ning ignoreerisid Jeesust meelega.^[6]

Testimonium Flavianumiks nimetatakse umbes 93/94 kirjutatud lõiku Josephus Flaviuse teose "Antiquitates Judaicae" 18. raamatust (63–64)^[7] "Sel ajal elas Jeesus, tark mees, kui teda üldse tohib inimeseks nimetada. Ta tegi nimelt täiesti uskumatuid tegusid ja oli kõigi nende inimeste õpetaja, kes heameelega tõde vastu võtsid. Nii tõmbas ta enda poole palju juute ja ka palju paganaid. See oli Kristus. Ja kuigi Pilatus ta meie rahva kõige suursugusemate kihutusel ristisurma mõistis, jäid tema varasemad pooldajad talle ustavaks. Sest ta ilmus neile kolmandal päeval jälle elavana, nagu Jumalast läkitatud prohvetid seda ja tuhat muud imelist asja olid tema kohta ennustanud. Ja kuni tänase päevani püsib kristlaste rahvas, nagu nad end nimetavad."

Varajased kirikuisad, nagu Justinus, Tertullianus ja Cyprianus, seda teksti ei tsiteeri, kuigi nad mujal apelleerisid Josephusele oma Vana Testamendi tõlgenduse kinnituseks. Origenes (umbes 185 – 254) kirjutas teoses "Contra Celsum", et ei uskunud, et Jeesus on Kristus: järelikult ei saanud ta neid ütlusi niisugusel kujul lugeda.^[8] Vanim teadaolev tekstiversioon pärineb 4. sajandist ning on tsitaat Kaisarea Eusebiose (260–339) kirikuloost.

Seda kohta pidasid kristlased pikka aega vaieldamatuks tõestuseks, et Josephus teadis Jeesuse olemasolust ja sellest, et ta oli messias. Ent alates reformatsiooniajast 16. sajandil kahtlustati, et tegu on kristliku võltsinguga. Juba Lucas Osiander vanem märkis, et lause "See oli Kristus" ei saa pärineda Josephuselt, sest muidu ta oleks olnud kristlane. Seda tulevat mõista ainult kristliku usutunnistusena, nagu see esineb Ap 9,22^[9] ja mujal Uues Testamendis.

Alates ajaloolise Jeesuse-uurimise algusest on Josephuse teksti uuritud ja diskuteeritud. 19. sajandil peeti seda sageli järgmiste argumentidega tervikuna hilisemate kristlastest ümberkirjutajate lisanduseks (interpolatsiooniks):

• Kahtlev osalause "kui teda üldse tohib inimeseks nimetada" on mõistetav ainult dogmaatilise õiendusena, mis Jeesuse jumalikkust juba eeldab.
• Ka lauset "Ta ilmus neile kolmandal päeval jälle elavana..." saab mõista ainult kristliku ütlusena.
• Jeesuse ülejäänud kirjeldus "targa mehena" ja "kõigi inimeste õpetajana", kes teeb "uskumatuid tegusid", kelle tõe kõik "hea meelega vastu võtsid" ja kes ka paganaid "enda poole tõmbas", paistab Josephuse ja tema kavatsusega sobivat. Ent see tekst katkestab konteksti, mis kujutab Pontius Pilatuse ametiaega ülestõusude tagajärjena. Et see teema ja märksõna siin puudub, mõjub see lõik vahele torgatuna (nii väitis näiteks Eduard Norden).

20. sajandil aga pidasid paljud ajaloolased seda teksti mitte täielikuks võltsinguks, vaid pidasid seda Josephuse algtekstiks kristlaste poolt täiendatud või töödeldud kujul. Algteksti rekonstrueerida püüdsid nad aga väga erinevalt. John P. Meier eemaldas lihtsalt kolm "kristlikku" lauset.^[10] Walther Bienert, Samuel G. Brandon ja teised oletasid vastavalt kontekstile Josephuse jutustust ülestõusukatsest: nad arvasid, et Josephus nimetas Jeesust analoogselt juudi vastupanuliikumise "röövlite", "võlurite" ja "rahva ahvatlejatega" "kõneosavaks rahutuste algatajaks", kes tegi "kummalisi" tegusid ning tõmbas palju inimesi "oma poolele"; kristlased muutsid siis need negatiivsed väljendid väheste parandustega neutraalseteks või positiivseteks.

Ka Frederick Fyvie Bruce esindas alates 1943. aastast seda vaadet ning argumenteeris: hilisemad tekstiversioonid sisaldasid sagedamini väikesi väljajätte kui kavatsuslikke lisandusi, kui need muudatused tundusid ümberkirjutajatele usutavad. Seejuures võisid nad üksikuid väljendeid, nagu alethe ('tõde') ja aethe ('kummalised asjad'). Nii et Josephus kirjutas algselt võib-olla nii (rekonstrueeritud lisandused kursiivis): "Sel ajal elas Jeesus, tark mees, kui teda üldse tohib nimetada inimeseks. Ta tegi nimelt päris uskumatuid tegusid ja oli kõigi nende inimeste õpetaja, kes võtsid hea meelega vastu kummalisi asju. Nii tõmbas ta palju juute ja ka palju paganaid enda poole. See oli niinimetatud Kristus. Ja kuigi Pilatus mõistis ta meie rahva kõige suursugusemate kihutusel ristisurma, jäid tema varasemad pooldajad talle siiski truuks. Sest ta ilmus neile, nagu nad kinnitasid, kolmandal päeval jälle elavana, nagu Jumalast läkitatud prohvetid seda ja tuhandet muud imelist asja tema kohta olid ennustanud. Ja kuni tänase päevani püsib kristlaste rahvas, kes end tema järgi nimetab." See tekst ei ole öelnud midagi juudi usu vastast, ning tekstimuudatused on kristlike ümberkirjutajate tööna usutavad.^[11]

Seevastu juudi ajaloolased Joseph Klausner, Paul Winter, Geza Vermes ja teised oletasid, et algteksti suhtumine Jeesusesse oli positiivne: nende arvates esitas Josephus Jeesuse ristilöömist õnnetusena, sest järgmises salmis (Ant 18,65: "sel ajal tabas juute veel üks õnneuts..."). Kristlikud ütlused on nende arvates esitatud jüngrite arvamusena Jeesuse kohta: "Nad ütlesid, et ta on Kristus."

Shlomo Pines avaldas 1971 Josephuse teksti seni tähelepanuta jäänud araabiakeelse versiooni, mida piiskop Agapios Hierapolisest oli oma maailmaajaloos 10. sajandil tsiteerinud: ^[12] "Sel ajal oli üks tark inimene, keda nimetati Jeesuseks. Ja ta näitas üleshäid elukombeid ja oli tuntud vooruslikuna ning tal oli palju inimesi juutide ja teiste rahvaste seast jüngriteks. Pilaatus oli mõistnud ta ristilöömisele ja surma; aga need, kes olid saanud tema jüngriteks, ei loobunud oma jüngriks olekust ning jutustasid, et ta ilmus neile kolm päeva pärast ristilöömist ja elab ning sellepärast on võib-olla messias, kelle kohta prohvetid on ütelnud imelisi asju." Alice Whealey järgi pärineb see versioon Eusebiose "Kirikuajaloo" ühest süüriakeelsest tõlkest. Veel üks Testimoniumi versioon, mis oletatavasti ka sellele tõlkele tugineb, on Whealey arvates Miikael Süürlase "Maailma kroonika" oma. Erinevalt Pinesist peab Whealey "Maailma kroonika" versiooni autentsemaks kui Agapiose oma, sest ta on traditsioonilisele standardversioonile (textus receptus) keeleliselt lähemal. Et aga mõlemad versioonid samastavad Jeesust messiaga ainult kaudselt, siis toetavad nad Whealey arvates hüpoteesi algversioonist, mis tsiteeris kristlikke usuütlusi ainult Jeesuse jüngrite arvamusena, mida autor ei jaga.^[13]

Raamatus on veel teine koht (20,200), mis räägib Jaakobuse hukkamisest ning nimetab teda Jeesuse, "keda nimetatakse Kristuseks", vennaks. Mõned ajaloolased kahtlevad selles, et judaist teda nõnda nimetada võis, teised näevad siin tagasiviidet esimesele kohale.^[14]

Tacitus teatab umbes 117 oma "Annaalides" kristlastest (Christianos), kelle süüks Nero 64. aastal olevat Rooma süütamise ajanud, ning märgib: ^[15] auctor nominis eius Christus Tiberio imperitante per procuratorem Pontium Pilatum supplicio adfectus erat; ("selle nime ajendaja Kristus oli Tiberiuse valitsemise ajal prokuraator Pontius Pilatuse käsul hukatud;") Pole selge, kas see teade tugineb Rooma või kristlikele allikatele. Võib-olla sai Tacitus sellest teada riigi idaosas asevalitsejaks olles.^[16]

Suetonius kirjutas umbes 120 keiser Claudiuse eluloos, et keiser "ajas juudid, kes Chrestuse õhutusel pidevalt mässasid, Roomast välja" (Iudaeos impulsore Chresto assidue tumultuantis Roma expulit.) (49).^[17] Pole teada, kas ta pidas silmas Jeesust ja oletas, et ta on rahutuste õhutaja.

Teised juudi ja rooma allikad kujutavad endast ainult ääremärkusi või poleemikat neile teadaoleva kristliku pärimuse kohta.