Meinhard

See artikkel vajab toimetamist. (Veebruar 2007) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel on saksa misjonärist; nime kohta vaata artiklit Meinhard (eesnimi).

Meinhard (u 1120.–1130. – 14. august või 11/12. oktoober 1196^[1][2] ) oli esimene saksa misjonär Liivimaal ja esimene Üksküla piiskop aastatel 1186-1196.

Ladinakeelses Henriku Liivimaa kroonikas on tema nimi Meynardus, keskülemsaksa keelses Liivimaa vanemas riimkroonikas Meynart. Tänapäeva saksa keeles kasutatava nimekuju Meinhard von Segeberg on eesti keeles kasutamisel desorienteeriv, kuna von Segeberg ei ole tänapäeva mõttes perekonnanimi, vaid viitab Segebergi kloostrile ja selle täpne vaste oleks Meinhard Segebergist.

Augustiinlaste mungaordu liige Meinhard saabus Liivimaale Väina jõe alamjooksule seal kaubaretketel käivate saksa kaupmeeste kutsel 1184. aastal. Pärast vastava loa saamist Polotski vürstilt, kelle mõjupiirkonda seal elanud liivlased kuulusid, alustas ta nende seas misjonitööd ja asus Ükskülas kirikut ehitama. Esimesteks tema poolt ristitud kohalikeks olevat olnud Ylo ja Viezo-nimelised isikud. 1185. aastal pärast Ükskülasse ulatunud leedulaste rüüsteretke organiseeris Meinhard liivlastele Üksküla ja Holmi kivilinnuste ehitamise vastutasuks lubaduse eest end ristida lasta, mida nad aga pärast ehitiste valmimist ei täitnud. Rajatud linnused olid üldse esimesed kivilinnused Baltikumis.^[2]

Bremeni peapiiskopi Hartwig II poolt 1186. aastal loodud Üksküla piiskopkonna piiskopiks pühitsetud Meinhardi tegevus jäi ka edaspidi suhteliselt väheedukaks ja lisaks pidi ta kannatama ka vägivalda ja alandamist tema suhtes vaenulike liivlaste poolt. Kuigi paavstid andsid välja mitmeid määrusi Liivimaal toimiva misjonitöö lihtsutamiseks, nt loa erinevatest mungaordudest misjonäre värvata ja kohalikelt paganatelt saadud toitu tarvitada, kaalus ta 1195.–1196. aasta paiku Liivimaalt lahkumist. Meinhardi kavatsus jäi aga ellu viimata, kuna algul pani teda ärasõidust loobuma järjekordne pettuseks osutunud liivlaste lubadus ristiusku astuda, seejärel aga nende vandenõu tema tapmiseks tee peal, millest ta pääses tänu turaidalase Anno hoiatusele. Ise välja pääsemata õnnestus Meinhardil paavst Coelestinus III juurde läkitada temaga koos töötanud misjonär Theoderich, hilisem Eestimaa piiskop. Theoderichi teadete peale andis paavst välja loa värvata ristisõdijaid Liivimaa vastristitute kaitseks ja usust taganejate kristlusse tagasisundimiseks. Meinhard ise peagi alanud ristisõjast osa võtta ei jõudnud, sest ta suri 1196. aastal.^[2][3]

Meinhard maeti Üksküla kirikusse. 14. sajandi lõpus viidi ta põrm Riia toomkirikusse ja maeti ümber esialgu sealse altari põhjaküljele, hiljem asetati see spetsiaalselt valmistatud nišši. 1883. aastal niši avamisel leiti sealt suhteliselt hästi säilinud kolba ja skeleti jäänused.^[4]

8. septembril 1993 kuulutas Lätit külastanud paavst Johannes Paulus II Meinhardi pühakuks.^[5]

• Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982.
• Indriķa hronika. Läti keelde tõlkinud Ā. Feldhūns; eessõna ja kommentaarid Ē. Mugurēvičs. Rīga: Zinātne, 1993.
• Fonnesberg-Schmidt, Iben. The popes and the Baltic crusades, 1147-1254. The Northern World 26. BRILL, 2007.
• Kersti Markus. Liivimaa kristianiseerimine visuaalkultuuri vaatevinklist. Tuna, 2/2014, lk 10-20