Mõisapolitsei

Mõisapolitsei oli mõisniku poolt mõisa piirkonnas teostatav politsei- ja kohtuvõim.

Mõisapolitsei ülesanne oli avaliku korra kaitsmine. Seda teostas mõisnik ise või voliniku kaudu, mõisnikel oli õigus mõisapolitsei kohustust teistele isikutele delegeerida, mis ei vabastanud neid vastutusest mõisapolitsei kohustuste täitmise eest.

Mõisapolitsei institutsiooni seadustasid esmakordselt 1816/1819. aastate Eestimaa ja Liivimaa talurahvaseadused ja kuni 1866. aastani allusid mõisapolitseile ka vallad.

Mõisapolitsei ülesandeks oli:

• rahu ja korra tagamine, seaduste ja kohustuste täitmise jälgimine kogu mõisa piirides,
• süüdlaste kinnipidamine ja kohtu alla andmine,
• kõrgemalseisvate asutuste korraldustest teadaandmine ja kogukonnapolitseile edastamine,
• kogukonna liikmete nimekirja edastamine adrakohtunikule iga kolme aasta järel,
• passide ja lubade (suuremate talude pidajad võisid vastava loa alusel ilma passita liikuda kubermangu piirides) väljaandmine ja vajadusel passide olemasolu kontrollimine,
• õnnetusjuhtumitest teatamine ja abinõude tarvitusele võtmine^[1].

Mõisapolitsei kontrollis kogukonnapolitsei tegevust. Mõisapolitsei tegevuse peale võis kaevata kihelkonnakohtusse.

Mõisapolitsei võis määrata rahatrahvi, vangistust või kehalist karistust (kuni 80 kepihoopi kaetud kehale või kuni 100 vitsahoopi katmata kehale, kaotati 1865. aastal).

1866. aasta vallaseadusega jäid

• kiriku- ja eramõisate piirides mõisapolitsei ametikohustus endiselt mõisniku (kirikumõisas mõisavalitseja) kätte.
• Kroonumõisate mõisapolitsei kohusetäitja määramisel oli riigivarade valitsuse otsustada, kas ametikandjaks oli mõisarentnik või mõni kohtuasutus.
• Kogukonnamaa (vallamaa, talumaa) ei kuulunud enam mõisapolitsei piirkonda, vaid politseifunktsiooni täitmise tagamine kuulus vallavanema kohustuste hulka (täites valla- ehk kogukonnapolitsei kohustusi).

Mõisapolitsei õigusteks ja kohustuseks jäid:

• riigivalitsuse käskude ja seaduste kuulutamine mõisamaa piires;
• mõisamaa piires, vajadusel vallamaa piires, samuti laatadel, kõrtsides ja trahterites avaliku korra ja rahu hoidmine, hulkujate ja kurjategijate kinnipidamine ja vajadusel maapolitsei juurde toimetamine,
• tulekahjude, veeuputuste ja muude õnnetusjuhtumite korral vajalike abinõude tarvitusele võtmine ning vastavate käskude ja korralduste andmine;
• juurdluse algatamine laevahuku korral vastavalt kauplemisseadusele;
• iseäralikest sündmustest ja nähtustest maakonnapolitsei teavitamine ning statistikakomitee poolt nõutud arupärimistele vastamine (maapolitsei kaudu); *isiku kogukonnast väljaheitmisest teavitamine kõrgemalseisvasse kohtuasutusse kahe nädala jooksul;
• mõisamaa piires toime pandud kuritegude puhul süüaluste toimetamine valla- või maapolitsei kätte;
• õigus isikute käest, kes ei olnud kogukonna liikmed, kuid elasid mõisamaa piirides, isikutunnistust küsida ning kõiki inimesi ka vestlusele kutsuda; *õigus vallakogukonna palvel või nimel kohtutesse palvekirju esitada;
• õigus kasutada oma, maapolitsei poolt kinnitatud, pitserit.

Eestimaa kubermangus allus mõisapolitsei haagikohtule, Liivimaa kubermangus kihelkonnakohtule, alates 1888 aastast allus ta Venemaa keisririigis kubermangude maakondlikule politseivalitsusele.

1888. aasta politseireformi teostamisel jäi mõisapolitsei alles ning kohustused jäid üldiselt samaks, tegevuspiirkond ahenes mõisamaa territooriumile, mis ei välistanud koostööd vallapolitseiga.

Vallapolitseil ei olnud enam kõrgemate korrakaitse- ja haldusinstantsidega suhtlemisel vajadust kasutada mõisapolitsei vahendust.

Mõisapolitsei kaotati 1918. aastal, kui pärast Vene Ajutise Valitsuse võimuletulekut 1917. aasta märtsi alguses, seoses Eestimaa kubermangukomissari ametikoha loomisega, määrati miilitsaülemad ja moodustati miilitsakomiteed. 17.04.1917 võttis Vene Ajutine Valitsus vastu määruse miilitsa asutamise kohta, millega määratleti miilitsaasutuste koosseis.