Hans Kalm

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Hans Kalm
Sünniaeg	21. aprill 1889 Kõo vald, Viljandimaa
Surmaaeg	1. veebruar 1981 Jyväskylä Soome
Teenistus	Venemaa keisririigi Vene keiserlik armee
Auaste	kolonelleitnant
Autasud	Soome Vabadusristi III klass mõõkadega (1918) Vabadusrist I/1 (1920) Vabadusrist II/3 (1920) Kotkaristi II klassi teenetemärk mõõkadega (1930)

Hans Kalm VR I/1, VR II/3 (21. aprill (9. aprill Juliuse kalendri järgi) 1889 Taarasaare talu, Kotsama küla, Kõo vald, Pilistvere kihelkond, Viljandimaa Liivimaa kubermang – 1. veebruar 1981 Jyväskylä, Soome) oli Eesti ja Soome sõjaväelane, üks Soome kodusõja ja Eesti Vabadussõja väejuhte.

Hans Kalm sündis 1889. aastal Viljandimaal ning lõpetas Paide linnakooli ning Päivölä põllutöökooli ja Mustiala kõrgema põllutöökooli Soomes.

• 1915 märtsis lõpetas H. Kalm Gattšina lipnikekooli, määrati Valdai jalaväepolku lipnikuks.
• Osales Esimeses maailmasõjas Riia rindel, Ikškile (Üksküla) all Väina jõe ääres ja Galiitsias, 1917. aastaks oli alamkapten. Sai kaks korda haavata.
• 1917 läks salaja läbi Eesti Soome ja hakkas Tuomariniemel kohaliku metsakooli õpilastele andma sõjalist õpetust.
• 1918 veebruaris moodustas vabatahtlikest Põhja-Häme pataljoni, mis Soome Kodusõjas sai tuntuks Kalmi Pataljonina.
• 1918 märtsis ülendati majoriks, juulis määrati Põhja-Häme rügemendi ülemaks.
• 1918 augustis lahkus tegevast sõjaväeteenistusest kolonelleitnandina (soome keeles everstiluutnantti).
• Eesti Vabadussõja algul formeeris Soomes vabatahtlikest Põhja Poegade rügemendi. Jaanuaris 1919 jõudis see üksus Tallinna ja siirdus Lõuna-Eesti rindele.
• 1919 juulis likvideeris Hans Kalm Põhja Poegade rügemendi.

Soome ajaloolane Aapo Roselius uuris oma teoses Teloittajien jäljillä. Valkoisten väkivalta Suomen sisällissodassa valgete kättemaksuterrorit. Ta tsiteeris oma teoses pealtnägijaid, kes väitsid Kalmi olevat käskinud, et "kõik lastakse maha, naised ka, nad on ju hoorad". Roseliuse jaoks oli Kalm "haruldaselt verine sõjapealik".^[1] Tuntuim lugu oli Harmoisteni haigla massimõrv (fi:Harmoisten sairashuoneen joukkomurha), kus patsiendid tapeti otse voodites ja hukati ka kaks Punase Risti alluvuses töötanud sanitari.^[2]. Suurem tapatalgu leidis aset Lahti vangilaagris, mida Kalmi rühm valvas ja kus 500 hukatu seas oli umbes 200 naist ja tüdrukut alates 14. eluaastast.^[3]

Eesti Vabadussõja algul formeeris H. Kalm Soomes vabatahtlikest Põhja Poegade rügemendi ja jaanuaris 1919 jõudis see üksus Tallinna ja siirdus Lõuna-Eesti rindele. 1919. aasta juulis likvideeris Hans Kalm Põhja Poegade rügemendi.

Pärast Vabadussõja lõppu siirdus elama Soome.

1922. aastal emigreerus H. Kalm Ameerika Ühendriikidesse, kus aastail 1923-1933 õppis ja tegutses, sai meditsiinidoktoriks ning filosoofiadoktoriks.

Arstiõpingutes keskendus Kalm muu hulgas naturopaatiale (loodusravi), ortopaatiale (õige toitumine) ja osteopaatiale (luuravi). Soomes rajas ta Pyhärantas omanimelise sanatooriumi, kuid sulges oma asutuse 1940. aastal.

Jätkusõja ajal liitus Soome kaitsejõududega ja rajas Naarajärvile sõjavangilaagri, mille ülem ta mõnda aega oli, kuid suunati sakslaste poolt paari kuu pärast Saksamaale vangilaagrite toidu- ja tervishoiualasele koolitusele. 1943. aastal saabus Soome tagasi.

1944. aastal pärast Soome ja NSV Liidu vaherahu sõlmimist sõitis Rootsi, kust liikus taas edasi Ameerikasse. Seal jätkas ta oma sõnul meditsiinialast tegevust ning võttis kursusi ka homöopaatia kohta. Alates 1952. aastast kasutas ta oma praksises ainult homöopaatiat. Ta oli rahvusvahelise Hahnemanni arstide seltsi (inglise International Hahnemannian Association) ja Londoni homöopaatilise teaduskonna liige ning avaldas artikleid Ameerika homöopaatiaajakirjades.

1957. aastal tuli Hans Kalm tagasi Soome. Ta sai Soomes arstina tegutsemise õiguse ja oli alates 1958. aastast Soome Arstide Liidu liige. Ta kasutas oma patsientide ravimisel homöopaatiat ja toitumisravi.

1968. aastal diabeetikutest patsientide ravil kasutatud valede ravimismeetodite tõttu (üks patsient langes koomasse ning tal kujunes jääv närvikahjustus ja püsiv puue) keelas Soome tervishoiuamet Kalmil patsientide vastuvõtmise ja ravimite väljakirjutamise.

1974. aastal võeti talt arstiõigused lõplikult ära. Protsessi käigus selgus muu hulgas, et Ameerikast kaasa toodud tõendid arstikoolituse kohta polnud pädevad.

• Püha Stanislavi ordeni III klass mõõkade ja rosetiga
• Püha Anna III klassi Orden Mõõkade ja Rosetiga
• Püha Anna II klassi Orden Mõõkadega, kaelas kandmiseks
• Püha Anna IV klassi Orden Mõõgal kandmiseks
• Püha Jüri IV klassi Orden/Rist

• Saksa Raudristi I ja II klass, 1918

• Soome Vabadusristi III ja IV klass mõõkadega, 1918

• Vabadusristi I liigi 1. järk, 1920
• Vabadusristi II liigi 3. järk, 1920
• Kotkaristi II klassi teenetemärk mõõkadega, 1930

• Läti Karutapja orden, 1924^[4]

• 
  Vabadusristi I järk
• 
  Vabadusrist II/3
• 
  Soome Vabadusrist mõõkadega III klass 3 mk
• 
  Raudrist, II. klass (1914)

• Hans Kalm, Kalmin pataljoona Suomen vapaussodassa, Helsinki: Ahjo, 1919
• Hans Kalm, Pohjan poikain retki, Porvoo: WSOY, 1921

• Hans Kalm, Põhja Poegade retk, Viljandi: Viljandi Muuseum, 2008

Ühendriikides ja hiljem ka Soomes tegutses homöopaadina.

• Hans Kalm, Põhja Poegade retk, Viljandi: Viljandi Muuseum, 2008
• Vabadusmonument. II, Soome abiväed Eesti Vabadussõjas. Toimetaja Oskar Kurvits. Tallinnas: Vabadussõja Mälestamise Komitee, 1936
• Pohjan poikien retkestä 80 vuotta. Koostaja Jussi Niinistö. Pro Estonia, 0785-8078, (1999) nr. 1, lk. 4-6
• Johan Emil Sainio, Põhja Pojad Eestis: mälestusi soomlaste osalemisest Eesti Vabadussõjas. Viljandi: Viljandimaa Muinsuskaitse Ühendus, 2003