Giovanni Battista Piranesi

Giovanni Battista Piranesi
Sündinud	4. oktoober 1720; Veneetsia, Itaalia
Surnud	9. november 1778; Rooma
Tegevusala	arhitektuur, joonestamine, kunstiteooria
Kunstivool	uusklassitsism

Giovanni Battista Piranesi (ka Giambattista Piranesi; 4. oktoober 1720 Veneetsia, Itaalia – 9. november 1778 Rooma) oli Itaalia joonestaja, graafik, arhitekt ja kunstiteoreetik.

Elust

Elu esimesed 20 aastat veetis Piranesi Veneetsias ning õppis oma arhitektist onu Matteo Lucchesi käe all. Onu juures õppides sai Piranesi algteadmisi ehitiste konstruktsioonidest ja joonestamisest. Need teadmised tulid talle kasuks terve ülejäänud elu jooksul. Arhitektidest mõjutas Piranesit enim Andrea Palladio ja tema arhitektuuriteosed. Piranesit on suuresti inspireerinud ka arhitekt ja maalija Ferdinando Bibiena. Lisaks õppis Piranesi ka lavakujundust.^[1] Loomingu algperioodil sai Piranesi üsna palju mõjutusi ka kohalikust topograafiakunstist, mida tema ajal ennekõike viljeles Canaletto. Lisaks vaimustus ta Marco Ricci ja Giovanni Battista Tiepolo fantaasial põhinevatest ofortidest.^[2]

1740. aastal asus Piranesi joonestajana Rooma ning töötas Veneetsia suursaadiku Marco Foscarini palgalisena. Roomas ta ka õppis söövitustehnikat Giuseppe Vasilt. Roomas tegutsedes omandas ta arhitekti elukutse, kuigi tööd ta sel alal ei leidnud. 1743. aastal teose avaldas, mis sisaldas fantaasiapilte hoonetest, mis olid tugevalt inspireeritud Rooma impeeriumi arhitektuurist. Paraku oli teos majanduslik ebaõnnestumine.

1744. aastal suundus Piranesi tagasi Veneetsiasse, kus töötas peamiselt Giovanni Battista Tiepolo stuudios. Sel perioodil olid Piranesi ofordid üsna grotesksed: rokokoolikud vormid vaheldusid fragmentidega antiiksetest varemetest. Rooma pöördus ta tagasi 1745. aastal ning jäi sinna elama.

Viiekümnendates eluaastates reisis Piranesi Lõuna-Itaaliasse, kus ta avaldas Vana-Kreeka arhitektuurist inspireeritud gravüüre. Terviseprobleemide tõttu oli Piranesi sunnitud tagasi pöörduma Rooma, kus sai tööd Paestrumist äsja avastatud templite joonistamisel. Ta suri 1778. aastal 58-aastaselt. ^[1]

Loomingust

Suurema osa Piranesi loomingust moodustavad oforditehnikas linnavaated. Lisaks antiiksetele muististele kujutas ka kaasaegseid meistriteoseid, nagu Piazza Navona. Linnastseenid muudavad elavateks väikesed inimfiguurid.

1745. aastal valmis Piranesil teos "Carceri d'invenzione" ehk kujuteldavad vanglad. Antud teos tõi talle laiema tuntuse. Tegemist oli 16 plaadist koosneva sarjaga, mida peetakse tema meistriteoseks. Hiljem on ta tööd täiendanud muutes varjud teravamateks ja tumedamateks ning teose üldmõjult dramaatilisemaks.^[1]

1748. aastal alustas Piranesi Rooma linnavaadete (veduutide) sarja "Vedute di Roma", millest valmis lehti üksikteoste ja sarjadena terve ülejäänud eu. Need teatraalsete piltide eesmärk oli anda tugevalt laetud emotsionaalne ettekujutus Igavesest linnast ja selle ümbrusest.^[2]

1750. aastatel huvitus Piranesi arheoloogiast. 1756. avaldas ta teose "Le Antichità Romane de' tempo della prima Repubblica e dei primi imperatori". Teos, mis sisaldas üle 200 lehe Rooma ehitistest, tõi Piranesile ülemaailmse kuulsuse. Teosest sai ka uute arheoloogiliste meetodite teerajaja. Piranesist sai Londoni Antiigiühingu auliige ning 1761. aastal võeti ta Rooma Püha Luuka Akadeemia liikmeks.

Oma ainsa arhitektuuritöö tegi Piranesi kardinal Giovanni Battista Rezzonico jaoks. Ta juhatas St. Maria del Priorato kiriku renoveerimistöid. Piranesi kavandatud dekoratiivsed elemendid paistsid silma ennekõike originaalsuse poolest: ta kombineeris klassikalisi motiive mitteklassikalisel viisil. Piranesi tegi kirikule mitmeid lisandusi ning arendas neid edasi oma uues gravüürisarjas "Diverse maniere d'adornre i cammini..." Teos ilmus 1769. aastal ning sellest sai hiljem ampiirstiili eelkäija.^[1]

Viimastel eluaastatel joonistas Piranesi peamisel kujutletavaid antiikseid esemeid väljakaevamistel leitud fragmentide põhjal. Enamiku neist moodustasid suured vaasid ja dekoratiivsed küünlajalad. Piranesi viimase töö avaldas postuumselt tema poeg Francesco Piranesi.^[3]

Olulisus kunstiajaloos

Piranesi gravüürid kujuteldavatest vanglatest on inspireerinud paljusid arhitekte, disainereid ja isegi kirjanikke. Näiteks on Jean Philippe Rameau ooperis "Dardanu" kujutatud vanglaruume just Piranesi teose "Vangid" eeskujul. Samuti on ka Harry Potteri filmides Sigatüüka kooli liikuvad trepid inspireeritud Piranesi loomingust. Tänapäeval on Piranesi mõjutusi võimalik näha Londoni kunstigalerii Tate Modern arhitektuuris ning Londoni maa-aluse metrooliini Jubilee Line juures.^[4] Lisaks on Piranesi looming inspireerinud ka selliseid romantistlikke kirjanikke nagu Samuel Taylor Coleridge ja Victor Hugo.^[5]

Piranesi teost on peetud ka üheks sürrealismi eeskujuks.^[6]

Uusklassitsistlikud disainerid ja vararomantilised kirjanikud tunnustasid tema eklektilist nägemust. Piranesi ulatuslik kunstiline toodang levis laialt turistidele müüdud graafika kaudu. Tema graafikat reprodutseeriti suurel hulgal ka pärast tema surma.^[7]